Võitjate tõde Saaremaa lahingutest

 (22)

Punaarmee Lääne-Eesti saarte garnisoni ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev lasi end 1942. aasta oktoobris maha, sest ei talunud süüdistusi 25 000 mehe hukkumises ning Eesti saarte kaitse kiires kokkuvarisemises.

Mis juhtus tegelikult 62 aastat tagasi lahingutes Saaremaal ja Hiiumaal, mille kohta nõukogude ajal hulk kangelastegusid kokku kirjutati?

Lääne-Eesti saarte lahingud on omapäraseks peatükiks terves Teise maailmasõja ajaloos. Saksamaa poolt vaadatuna oli see viimaseks mere-, jala- ja õhuväe suuremaks ühisoperatsiooniks selles sõjas.

Saaremaa lahingute kangelased ei sündinud kohe pärast sõda, vaid alles 1960. aastate algul. Tõenäoline, et see oli seotud Nikita Hruštšovi valitsemisajal koostatud pompoosse kuueköitelise koguteose “NSV Liidu Suur Isamaasõda” koostamisega. Legendid ja väljamõeldised lahingute kohta said uue hoo Leonid Brežnevi ajal koostatud uue “Teise maailmasõja” 12-köitelise koguteose koostamisega. Ka Eesti ajaloolased on oma uurimustes esile toonud vaid üksikuid fakte nendest lahingutest, kuid täit sündmuste käiku siiani esitatud pole.

Saaremaa lahingud

14. septembri varahommikul 1941 algas sakslaste dessant Muhumaale. Punaarmee Saaremaa garnisoni suurus oli 18 615 meest. Lahingutes osales mõlemal poolel ka eestlasi.

Ajaloolane Tiit Noormets on uurinud mobilisatsiooni punaarmeesse Eestis ning esile toonud, et osa mobiliseeritud eestlasi ei viidud Venemaale, vaid kasutati saarte lahingutes (“Mobilisatsioon punaarmeesse Eestis 1941. a” – Laidoneri Seltsi aastaraamat, 2002.)

“Saaremaal olid mobiliseeritavad juba valdade täitevkomiteedes koostatud nimekirjades jagatud kahte gruppi, millest ühe järgi jäeti Saaremaale ja teise järgi saadeti saarelt ära. Kohale jäänud meestega täiendati hävituspataljoni,” kirjutab Noormets. Tal on ka andmeid umbes 300 kohalikust mehest formeeritud üksuse kohta. Üksus viidi Hiiumaale ning selle üks rood osales Vormsi saare lahingutes, kus peaaegu kõik sakslaste poole üle läksid.

Tallinna evakueerimisel augustis saadeti ligi 400 Põhja-Eestis mobiliseeritut samuti Saaremaale. Neid rakendati ilma väljaõppe ja relvastuseta tööüksusena kindlustustöödel. Nende saatuse kohta kirjutab Noormets: “Saaremaa vallutamise lõpul oktoobris langes sakslaste kätte Sõrves punaarmeelastest sõjavangide hulgas ka ligi 700 Eestis mobiliseeritud ehitusväelast nn Eesti pataljonist, kes hiljem vabastati.“

Kuid eestlased ja soomlased osalesid ka sakslaste dessandis.

Eestlaste osalemisest peab esmalt nimetama Soomes moodustatud Erna luurerühma mehi. Muhu dessanti jälgis Saksa sõjaväeluure Abwehri Soome büroo juht Alexander Cellarius isiklikult.

Soomlased eraldasid Eesti saarte vallutamiseks ette võetud dessantoperatsioonideks vabatahtlikest mootorpaadiüksuse kaptenleitnant Ilmari Virkki juhtimisel. Kuid soomlasi tabas kaotus, miinile sõitis üks nende kahest soomuslaevast Ilmarinen.

Uuesti ilmusid soomlaste mootorpaadid Lääne-Eestisse 1944. aasta sügisel. Pärast seda, kui Soome sõlmis 1944. aasta 19. septembril separaatrahu NSV Liiduga, võttis ta rahulepingus kohustuse kuulutada Saksamaale sõda. Punaarmee kasutas seda olukorda ning kamandas Soome mootorpaadid sakslaste käes olnud Saaremaa vallutamise dessantoperatsioonis osalema.

Ajalugu oli tagurpidi kordunud. 1941. aastal said soome paadimehed dessandis osalemise eest tasu sakslastelt, 1944. aastal venelastelt.

Viitseadmiral Friedrich Ruge, kes lõpetas sõja Saksamaa laevaehituse juhina, andis esimesena pärast sõda välja põhjaliku uurimuse, kus kirjeldas kogu meresõja strateegiat ja lahinguid Teise maailmasõja jooksul.

Loe veel

“Pontoonide, insenerivägede ja sõjalaevastiku dessantaluste abil ületasid armeeüksused Moonsundi (Muhu väina) nagu jõe. Neid toetasid suurel hulgal laevastiku kaitsealused. Samal ajal lähenesid Saaremaale ja Hiiumaale väiksed laevade rühmad: kaks kerget ristlejat koos kaitsealustega – läänest, traalerid – lõunast, soomlased – põhjast, imiteerides dessanti. Nõukogulased võtsid neid pettemanöövreid absoluutselt tõsiselt ja tõid oma suurtükiüksused ähvardavate punktide kaitseks,” kirjutab Ruge. Saksa täpsusega fikseeritud kaotusteks oli nende laevastikus üks auru-kalatraaler, mis oli ümber ehitatud miinitraaleriks. Edukate pettemanöövrite tulemusena kogunesidki Saaremaa kaitsjad Sõrve poolsaarele.

Sakslased valitsesid sõjatandrit täielikult õhust ja ka merelt, sest Balti laevastiku ülem kontradmiral Vladimir Tributs oli lasknud peaaegu kõik laevastiku alused Tallinnast lahkumisel evakueerida Kroonlinna. Saaremaa garnisoni käsutusse olid jäänud vaid mõned ründekaatrid ja traalerid, kusjuures torpeedokaatritelt olid selleks ajaks välja lastud kõik torpeedod.

Saaremaa lahingud lõppesid 3. oktoobril, enamik Punaarmee üle 18 000-mehelisest garnisonist langes või sattus sakslaste kätte vangi. Admiral Tributsi andmetel pääses Saaremaalt vaid 370 meest. “Umbes 170 meest – nende seas Lääne-Eesti saarte garnisoni ülem kindral Jelissejev ja teised rannakaitse piirkonna juhid – neljal torpeedokaatril – jätsid maha Saaremaa, läksid Hiiumaale,“ kirjutas Tributs oma mälestustes. Ning ei sõnagi lihtsõduritest! Üldiselt tunduvad arvud ja matemaatika pagunitega sõjaajaloolastele äärmiselt tülikad asjad, millest lihtsam on vaikida.

Vaid paaris allikas on mokaotsast mainitud, et umbes 60 meest Saaremaalt jõudsid Rootsi, kus nad interneeriti. Rootsi pages ka Saaremaa peamise maaväe üksuse – 3. üksiku laskurbrigaadi komandör polkovnik Gavrilov koos grupi ohvitseridega (kindralmajor T. Zubov sõjaveteranide mälestuste kogumikus „Tallinn tules“ – vene keeles, 1971).

Pagemine Rootsi

Aastate jooksul on saartel võidelnud punaarmeelastest, kes Rootsi pagesid, õnnestunud leida vaid üks jälg.

1941. aastal Saaremaa võitlustes osalenud Sergei lugu on imeline. Ligi 30 aastat töötas ta ühes Leningradi metallurgiatehases peaspetsialistina. Töökaaslased ei kuulnud teda iial rääkimas sõjast. Nad said alles pärast Sergei pensionile saatmist juhuslikult teada, et mees oli 1941. aastal võidelnud Saaremaal.

Sergei lugu: “Minu pataljonist jäi Saaremaal ellu kuus meest. Sain haavata pähe ja kätte. Oli karm käsk end vangi mitte anda. Poolteadvuseta olekus laaditi mind välihospitalist laevale, mille komandöriks oli Aleksandrov. Püüdsime läbi murda Hiiumaale või Osmussaarele. Saksa laevade tule all laveerides sattusime miinile. Aleksandrov suutis siiski juhitavuse kaotanud aluse Rootsi randa triivida.

Kõik ellujäänud interneeriti Malmö lähedal. Aleksandrov, kes pöördus tagasi Nõukogude Liitu, mõisteti süüdi ja lasti maha. Pärast interneerimist amputeeriti mul Rootsi hospitalis käsi. Vaid korra päevas pidime end politseijaoskonnas kirja panema. Paljud neist, kes pöördusid Nõukogude Liitu tagasi sõja ajal, lasti maha. Seda teadsid ka rootslased ja seetõttu ei lubatud meil päris ära kaduda.

Ma leidsin tööd ühes metallurgiakombinaadis ja töötasin seal kuni sõja lõpuni. Seal õppisingi ma tõeliselt tööd tegema, mis mulle hiljem palju abiks oli. 1946. aastal kodumaale tagasi pöördudes mõisteti mind 10 aastaks laagrisse. See oli spetsialiseeritud laager invaliididele. Tegin ühe käega metsatöid, nõuti pool normi. Sõjaveteranide kilda ei arvatud mind mitte kunagi.”

Berliini pommitamine

##Kui midagi muud Lääne-Eesti saarte lahingutest 1941. aastal ei meenu, siis Saaremaalt startinud pommitajaid, mis pommid natsi-Saksamaa pealinna Berliini kohal alla viskasid, teadis iga nõukogude inimene.

Tegelikult oli kogu Berliini pommitamise operatsioon propagandaüritus, millel puudus sõjaline tähtsus.

Berliini pommitamise idee autoriks peetakse Nõukogude Liidu sõjalaevastiku õhujõudude ülemat kindralleitnant Semjon Žavoronkovi. Stalinile idee meeldis ja ta määras Īavoronkovi operatsiooni juhtima. Berliini pommitajate baasiks valiti Kogula lennuväli Saaremaal, kus enne seda baseerus Balti laevastiku 12. üksik hävitajate eskadrill.

See oli Berliinile lähim Punaarmee kontrolli all olev lennuväli ning linnulennult 870 kilomeetrist kulges lennutee 700 kilomeetri ulatuses mere kohal. Kuna raskete pommitajate jaoks oli lennurada liiga lühike, anti Lääne-Eesti garnisoni ülemale käsk see võimalikult kiiresti korda seada. Lennuraja pikendamiseks kasutati kõiki inseneri-ehitusväeosade sõdureid, kõik jõud võeti ära ka Muhu kindlustustööde rajamiselt ja seda enne otsustavate kaitselahingute algust!

2. augustil 1941 lendasid esimesed 13 pommitajat DB-3 Balti laevastiku 1. miini-torpeedo lennupolgust Leningradi lähedalt Astesse. Kaks lennukit jäid mootoreid vahetama. Operatsiooni kohapealseks juhiks ja hiljem ka üldjuhiks oli polkovnik Jevgeni Preobraženski ning tema paremaks käeks, lennugrupi peatüürimeheks kapten Pjotr Hohlov.

Ööl vastu 8. augustit sooritasid Nõukogude pommitajad esimese pommirünnaku Berliinile. 9. augustil lõpetati ka Aste lennuvälja stardi- ja maandumisraja pikendamise tööd ning järgmisel päeval saabusid sinna veel 12 pommitajat kahest armee lennuüksusest, millest üks grupp lendas kohale Kaug-Idast. Kahe lennuvälja kaitseks toodi kõik neli Saaremaal asunud õhutõrjepatareid.

Kogulas baseerunud hävituslennukid anti pommitajate teenindamiseks. Sakslased võisid segamatult valitseda õhust Lääne-Eesti saarte üle, sest erioperatsioon Berliini pommitamiseks oli Nõukogude juhtide arvates kõige tähtsam ülesanne.

Operatsiooni käigus avaldas Stalin isiklikult pahameelt, et pommitajad võtavad pardale kergeid 50-kiloseid süütepomme ning 100- ja 250-kiloseid fugasspomme. Kõigi inimtegevuse valdkondade geenius nõudis Berliinile pooletonniste ja tonniste pommide heitmist. Idee kiitis loomulikult heaks ka Staliniga nõu pidanud kuulus katselendur Vladimir Kokkinaki.

Saaremaal asunud lendurid püüdsid tõestada, et väsinud mootoritega hulga lennutunde õhus veetnud kesise remondibaasiga hävitajatele ei ole teoreetilised võimalused jõukohased, kuid Stalini käsk ei kuulunud vaidlustamisele. Eksperimendiks saabus Saaremaale kuulus katselendur Kokkinaki isiklikult. Tulemus oli see, et kaks tonniste pommidega lennukit ei suutnud end stardirajalt lahti rebida ning hävisid, nende meeskonnad hukkusid.

6. septembril korraldasid Saksa lennukid Kogula ja Aste lennuväljale tugeva rünnaku, Balti laevastiku lennugrupist jäi järele veel vaid 4 pommitajat. Kuna operatsiooni varustamine kütuse, pommide ja laskemoonaga oli pärast Tallinna kaotamist meritsi muutunud väga raskeks, lõpetas kõrgem ülemjuhatus operatsiooni “B”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare