Jungi raamatus on tähtis koht unenägudel, nagu psühhoanalüütikule kohane. Jungi enda unenäod olid ennetusliku iseloomuga, rääkides eelseisvatest sündmustest, näiteks Esimesest maailmasõjast või ema surmast. Jungi jaoks on unenägu salauks hinge sisemusse, kuhugi kõikeühendavasse sügavusse. Erinevalt Freudist Jung ei arva, et unenäod varjavad midagi. Unenägu räägib otseselt meie psüühika olemusest.

Et näidata Jungi paikapidavust julgeksin kirjutada ühest oma unenäost, mida nägin mõned päevad tagasi. Ma saan aru, et “kaasaegne” inimene peab unenägusid mõttetuks nähtuseks, mida pole mõtet isegi meelde jätta. Seega riskin olla kummaline persoon, aga Jungi huvides teen selle ära.

Nägin unes mingit putukat, kellega mängisin, suunates tema liikumist. Lõpuks tüdinesin putuka kontrollimisest ja otsustasin ta oma sussiga tappa. Lõin plaksti – ja mis siis juhtus? Putukast hüppas välja elukas, kes koosnes mitmest osast ja ühines elusaks tervikuks. Tervik, mis meenutas sisalikku, oli kümneid kordi suurem putukast, umbes meetrisuurune elukas. Sellise kafkaliku unenäo peale ärkasin.

Kuidas oleks Jung seda unenägu tõlgendanud? Vastavalt Jungile räägib unenägu alateadvuse toimimisest. Unenägu viitab sellele, kuidas ma kirjutasin antud lugu Jungi raamatust. Alguses kavatsesin kirjutada “normaalse” retsensiooni ehk teisisõnu valikulise ümberjutustuse Jungi raamatust, s.o nagu teeksid seda teised retsensendid. Tegelikult juhtub midagi muud: tuleb välja hoopis teistsugune “elukas”, nagu unenäoski, ja mis on tähtis: ta kasvab suuremaks algsest plaanist. Kirjutamisele läheb palju aega ja jõudu. Unenägu räägib psüühika ennustamatusest artikli kirjutamisel. Loov inimene ei tea kunagi, mida ta võib välja visata. Sellest oligi kafkalik unenägu.

Jung kirjutab, et unenäod ei ole kavatsuslikud ega meelevaldsed väljamõeldised, vaid loomulikud nähtused, mis on just need, mida kujutavad. Unenägudes ei ole mingeid trikke. Unenäod püüavad väljendada ikka midagi niisugust, mida Mina ei tea ja millest ta aru ei saa (vt lk 372).

Et suurendada veelgi soovi lugeda Jungi, tooksin esile sünkronismi-idee. See mõiste on loodud tähenduslike kokkusattumiste või vastavuste jaoks. Igaühe elus on olnud kokkusattumisi, mida me nimetame tavaliselt juhuslikeks. Sünkronism väljendabki kokkulangemisi, mida ei saa kausaalselt (põhjus-tagajärg) seletada.

Oli juba lapsena eriline

Jung kirjutab, et tegelemine alateadvuslike protsessidega sundis teda otsima kausaalsuse kõrval muud seletusprintsiipi. Ta leidis, et on olemas psühholoogilised paralleelnähtused, mida pole võimalik põhjuslikult seostada. Nähtuste vahel võib olla ajaline kokkulangevus, mitte põhjuslikud seosed. Tooksin jällegi näite enda elust, mis viitab mingite alateadvuslike protsesside sünkroonsusele – sellest, kuidas ma psühholoogiat sattusin õppima. Ongi nii: ma ei läinud psühholoogiat õppima, vaid sattusin psühholoogia peale. Ma ei ole võimeline enda psühholoogiavalikut kausaalselt seletama. Näiteks nii, et unistasin psühholoogiks saamisest lapsepõlvest, et käisin psühholoogiaringis, et mul oli mingi suur psühholoogiline probleem, mingi psühhotrauma, mis vajas lahendamist läbi psühholoogiastuudiumi, et mind huvitas hirmsasti, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad, et tungida inimese hingesügavustesse jne. Kõige parema tahtmise juures ei suuda ma neid põhjuseid endale omistada, kuigi see oleks tore ja loogiline. Suurem jagu inimesi seletab oma käitumist loogiliselt, kuna seda nõuab euroopalik ratsionaalne mõtlemine. Vastasel korral on oht sattuda häirunud inimeste hulka, keda on vaja normaliseerida (Foucault).

Minek psühholoogiat õppima oli tegelikult jungiaanlikult sünkronistlik ehk kokkusattumuslik. Laskumata detailidesse oli mu eriala valik kafkalik, loogiliselt seletamatu. Astroloog viitaks lihtsalt “tähtede seisule”, et must pidi psühholoog saama. Arvan, et selliseid juhtumeid võib igaüks leida oma elust. Ma ei ole mingi uunikum, küll aga ei taheta sellistest sündmustest tavaliselt eriti rääkida.

Jungi teoorias on suur koht müütide loomisel. Müüte luuakse nii individuaalsel tasandil (sünkronistlik müüt psühholoogiks saamisest) kui ka kollektiivsel tasandil. Rahva eksistents muutub väljakannatamatuks, kui ei ole ühendavat müüti. Ei saa ju olla inimelu mõtteks rahateenimine ja oma maja ehitamine, isegi laste sünnitamine. Inimene vajab midagi suuremat, mis annaks elule mõtte. Eesti rahvas vajab ühendavat müüti ja Martin Ehala on välja pakkunud Maarjamaa kuvandi, mis ühendaks Eestis elavaid inimesi (EPL, 28. 12. 2004). Just müüdivajadus sunnib Lauri Vahtret nimetama tuhandeid aastaid tagasi Eestis elanud inimesi eestlasteks, millega ei taha teadlased kuidagi nõustuda. Ärapanijate kurjas maailmas aga vajame me müüte, mis aitavad elada. On tähtis, et me tunneksime end eduka ja tööka, isegi e-rahvana vaatamata faktoloogiale.

Veel meeldis mulle üks Jungi mõttekäik: headus ei saa eksisteerida ilma kurjuseta. Ei ole võimalik kurjust maailmast välja juurida nagu president Bush tahab, vaid kurjust saab ainult ohjata, kontrollida, et see ei kasvaks meil üle pea. Vahel tundub, et mõned lööksid heameelega oma konkurendi maha, kuna ta on nende meelest pahelisuse kehastus. See tee aga ei ole produktiivne: läheb ära palju jõudu võitlusele, aga villa on vähe. Kurjus ei kao päriselt kuhugi, ka meis endis.

Lõpuks tahan reeta Jungi eluloo ühe saladuse. Carl oli juba lapsepõlvest kummaline, eriline laps, kes aga teadis seda ning püüdis oma erisust varjata õpetajate eest. Tema mõttetegevuse erisusele viitab järgmine elulooline seik. Nimelt pani teda nördima aritmeetika, kus on nii, et kui a=b ja b=c, siis a=c. Suurem jagu õpilastest peab neid võrdsusi igati normaalseteks ega hakka juurdlema nende sisu üle. Carl aga oli teistsugune õpilane. Ta mõtles, et “a oli erinev b-st ja seepärast ei saanud olla b-ga võrdne, rääkimata veel c-st. Kui on tegemist ekvivalentsusega, siis on õige, et a=a, b=b, samal ajal a võrdsus b-ga tundus olevat kas otsene vale või pettus.” Kui panna a-de, b-de ja c-de taha mingid reaalsed asjad, siis hakkab tunduma, et matemaatika lollitab inimesi.

Mida ütleks õpetaja sellisele lapsele?

Muidugi lõhnab see psühholoogia järele, kus 1+1 ei pruugi olla 2. Tervistav on lugeda Jungi raamatut, kus aritmeetika ei kehti. Jung tasakaalustab meie ratsionaalset maailma, kus 1+1 on alati 2. Sellise raamatu lugemine võib olla õudne, kuna suur hulk inimesi kardab vaadata isegi oma unenägusid. Samas aga jätab see lootust, et nii mõnigi lugeja tunneb ennast erilise inimesena, kes ei karda vaadata enda hinge sisse. Hallis massis peitub suur oht inimkonna jaoks, mitte aga erakordsetes inimestes. Nii rääkis Carl Gustav Jung (1875–1961).