Võluvad saagad
Olen viktoriiniküsimustes harjunud nimetama Ameerika avastajaks Kolumbust, aga ennäe, õigem vastus saagade najal on Leifr Õnnelik, piiskop Eirikr Punase poeg, kes Vinlandisse ülemöödunud millenniumi vahetusel jõudis. Loomulikult teab enamus, et islandlased tegid retki Ameerika mandrile, aga siin on ka kõik kirjas.
Islandi saagal, mis tõlkes tähendab nii jutustavat lugu kui ka ajalugu, on traditsiooniliselt kõva muinasjutu maik küljes. Säärane fiktiivsus on tingitud lihtsalt sellest, et peale ajalooliste faktide on lugudes käsitletud muistendilaadsetena minevikusündmusi, Vinlandi saagade puhul aega enne Islandi ristiusustamist aastal 1000.
Ameerika-retked
Justkui ajalooliste faktide rõhutamiseks on Loomingu Raamatukogus avaldatud kaks Ameerika-retki kirjeldavat saagat. Tõlkija Arvo Alas on teinud mõtetes ajarännaku saagade kirjutamise aega (9.–10. sajandisse) ja toonud säält muuhulgas tegelaste eestindatud nimed. Näiteks Eirikr Punase saaga (lk 46): ”Thordr oli Ragnarr Karuspüksi poja Björn Raudkülje poja Aslakri poja Björn Kirnuvõi poeg.” Samas vaimus on tõlgitud uue maa kohanimed. Arvan, et tõlkija otsus oli õige. Saaga hakkab kõnelema saagalikku keelt kohe algusest peale ja kisub kaasa. Ma ei näe mingit põhjust arvata, miks saagad poleks olnud oma aja parimat sorti meelelahutus.
Müstilist aurat saagadele tekitabki see, et need pole ühegi konkreetse inimese looming, vaid suuline pärimus, mis käsikirjadena pärgamentidele kirja panduna on pärast kirjanduseks saanud. Käesolevaid saagasid saab ”Kalevala” ja ”Kalevipojaga” võrrelda selles osas, et need kõik annavad väärtuslikku teavet muistsete sugu-võsade ja tavade kohta, aga räägivad ka indiviidi elust paratamatu saatuse küüsis.
Muinasislandi ühiskond sai alguse tühjale saarele rännanud kolonistidest. Kui 60 aastat kestnud maa asustamine 930. aastal lõppes, rajasid muinasislandlased rahvakogu, millel oli seadusandlus ja kohtuvõim.
Oluline on fakt see-tõttu, et mujal Euroopas koondusid riigid kuningate ümber.
Kristluse tulek
Aastal 1000 otsustas rahvakogu astuda paganlusest ristiusku. Oma jumalatest tavaislandlased loobuma siiski ei pidanud, nendega suhtlemine võis jätkuda mitteametlikult. Seepärast kirjeldavad ka käesolevad saagad paganluse ja ristiusu suhteid võimuvõitluse tasandil vähem, kui kaasajal kombeks. Pigem käsitletakse ristiusu vastuvõtmist iga tegelase puhul eraldi. Näiteks üks peategelasi, Eirikr Punane, esindab põlvkonda, kelle ellu küll ilmub kristlus, aga tema jääb nn vana aja esindajaks ega võta uut usku omaks. Saaga teine peategelane, skandinaavlaste kõige suurema retke tegija Thorfinnr Mehemoodi seevastu on juba uue elukorralduse poolt.
Niisiis annavad saagad edasi kaks kirjeldust sellest, kuidas islandlased veidi enne aastat 1000 avastasid ja asustasid Gröönimaa, seejärel veelgi kaugemale minnes. Ma vist ei riku põnevust, paljastades, et Ameerika koloniseerimine neil eba-õnnestus. Kuidas see täpselt käis, võib igaüks ise lugeda.
Igaühe enda asi on, kui palju saagasid ajaloona võtta. Päris vahva on lugeda 13. sajandil kirja pandud pajatusi vapustavatest maadeavastamistest. Saagade usutavus on iga kell suurem CNN-i uudised.
