Kui võrrelda „Elementaarosakesi” „Kaardi ja territooriumiga” (mõlemad teosed on eesti keelde tõlkinud Indrek Koff), siis on Houellebecqi värske eestindus kindlasti rahulikum ja vaoshoitum. Tõsi, siit leiab parasjagu raju mängu: kõnealuse teose üks keskseid tegelasi on just nimelt Michel Houellebecq, kelle lõpp on ootamatu ja kirjeldamatult jõhker. Kirjaniku jäänuste kirjeldus sobiks valatult Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaati”. Kuid „Kaardi ja territooriumi” üldine tonaalsus pole kaugeltki nii võitluslik kui „Elementaarosakestes”. Houellebecq ei pea selle teose lehekülgedel loenguid, otseseid hoiatussõnu jagab ta samuti suhteliselt vähe. Raevu asemele on nihkunud resignatsioon.