Võrdsusest ja julgusest

Minule oli tänavune metsaülikool esimene. Seekordne Mötte erinumber on pühendatud nendele neljale augustipäevale Käärikul, kus seekord vesteldi, vaieldi, arutleti teemal „Eesti mees. Eesti naine”.

Ajakiri, mida te käes hoiate, pakub võimalust sealsetest aruteludest osa saada. Kuid ometi ei suuda ta täpselt edasi anda kogu õhustikku, värve, ootamatuid repliike, mida ettekannete vahele hõigati. Või hetki, mil arutelu läks tõesti tuliseks – näiteks siis, kui tekkis vaidlus selle üle, kas perevägivald peaks olema karistatav eraldi seaduse punktiga või mitte.

Mäletan, et kui õppisin paari aasta eest Berliinis, tutvustas üks noor teadlane kollokviumil oma uurimisprojekti ideed. Tema uurimisküsimus oli: miks on Ida-Euroopa naiste olukord pärast kommunismi kokkuvarisemist halvenenud? Küsisin: mille põhjal ta väidab, et see on tänapäeval halvem? Ta viitas konkreetsetele arvudele: poliitiline esindatus on vähenenud, meeste-naiste palgavahe suurenenud ja naiste tööhõive kahanenud. Kui see noor teadlane oli mõne nädala teemaga tegelenud, teatas ta ühtäkki: pean töö teisiti tegema. Ta oli nimelt avastanud, et asi ei olegi nii ühene: palgatöö näitajates oli tõesti toimunud areng naiste kahjuks, kuid paljudes muudes valdkondades oli halvenenud pigem meeste olukord. Meeste tervis oli jäänud kehvemaks ja eluiga lühemaks, osakaal kõrghariduses vähenenud. Ja naiste poliitiline esindatus oli enne kommunismi kokkuvarisemist tõesti vormiliselt suurem, kuid nagu me teame, ei tähendanud see kaugeltki tegelikku sõnaõigust. Mis on siis nüüd parem ja mis halvem?

Eesti paistab siin silma eriti suurte kääride poolest. Eestis on meeste-naiste palgavahe eriti suur, aga suur on ka nende keskmise eluea erinevus. Keskmine Eesti naine on kõrgema haridusega kui mees, aga teenib vähem. Ja nõnda edasi.

Seekordne Möte räägib võrdsusest. Ja julgusest – mulle meeldib eriti Rein Taagepera definitsioon sellele kohe siinsamas kõrval.

Head lugemist!