Võrtsjärve poob põud, Peipsit mustus
Vaid mõne kilomeetri kaugusel Peipsi järvest asub taastamistöödega järjest kaunimaks muudetud Alatskivi loss, mille ümber sagivad turistid ja kus armastatakse korraldada suurüritusi. Kui kaunist kohta nautiv külaline otsustab teha pikema jalutuskäigu, jõuab ta vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Nina randa, kust vaatavad vastu tuule pillutada prügilademed.
Aastaid Peipsi järve uurimisega tegelnud maaülikooli teadur Külli Kangur nendib, et Peipsi rannaalade uurimine näitab järve põhjaosas järjest suurenevat reostust. See on ala, kus arendatakse palju puhkealasid ja kinnisvara.
Prügikastegi pole
“Sealsed taimed on kaetud paksu vetikalögaga ja läbipaistvuse vähenemine on ilmne,” tõdeb Kangur. “Peipsit püütakse turismipiirkonnana igati arendada. Kuid ranna korrastamiseks on äärmiselt vähe tehtud. Talvel võtab ju Peipsi vastu palju kalamehi, kusjuures sugugi kõik neist ei tule Eestist. Kusagil ei näe selle jaoks tualette ega prügikaste. See on kohalike omavalitsuste tegemata töö. Sealsamas on ilus ja järjest korralikumaks muutuv Alatskivi loss, kuid pisut eemal Nina rannas on prügihunnikud. Sinna lähevad ka välisturistid, et Peipsi randa vaadata. Mis kasu on ilust, mida ümbritseb prügimägi?“
Peipsi unikaalsus seisneb selles, et ta on suurim Euroopa piiriveekogu – nüüd ka Euroopa Liidu ja Venemaa piiril. Kuid järve puhtana hoidmine on seeläbi veelgi raskem.
“Meie hinnangud Peipsi järvele on venelastega võrreldes väga erinevad,” sõnab Kangur. “Me näeme, et põhiline reostus ja koormus tuleb järvele Venemaa poolelt. Aga seda ei saa Eesti riik kuidagi mõjutada. Me saame vaid rahvusvahelistel üritustel esile tuua ja näidata, et Peipsi põhja- ja lõunaosas on tohutu erinevus. See avaldub nii vee läbipaistvuses, reostuses kui ka planktoni hulgas. Ja erinevused vaid suurenevad. Need ei ole looduslikud põhjused, vaid inimtegevuse otsene tagajärg. Venelaste seisukoht on, et see on tingitud ilmastikust: soojad suved, vesi õitseb ja kalad surevad. Kuigi Vene pool ei taha kalade suremist üldse tunnistada. Need surevat väidetavalt vaid Eesti poolel. Mureks on ka Pihkva ja teiste suuremate linnade puhastusseadmed. Fosfori suur hulk on põhiline järve seisundi halvenemise põhjus. Soojad suved aitavad sellele kaasa. Oluline tendents on, et sinivetikad hakkavad rohkem vohama. Ometi näitavad Peipsile tehtud ühisekspeditsioonid selgelt, kust tuleb põhiline reostus.”
Kangur tunnistab, et ei näe Peipsi-suuruse järve puhul praegu ühtegi võimalust, kuidas saavutada euroliidu veeraamdirektiivi nõudmist, et 2015. aastaks võiks järve seisundit pidada heaks. Kaks kolmandikku Peipsist jääb Venemaa poolele ja keegi ei tea, mida sealt vette lastakse.
Euroopa suurjärvede probleemidega tegelemisel on ülioluline teadlaste ja uurijate infovahetus.
“Me peame otsustama, millist teed minna,” nendib Kangur. “Lääne-Euroopas on suund selle poole, et kasulikum on arendada puhkekalandust ja harrastuskalandust, mis toob piirkonnale rohkem sisse kui pidev kalandus. Üldiselt kipuvad püügivõimalused ja kalade arvukus järvedes kõikjal järjest vähenema. Angerjas ei tule kliimasoojenemise tõttu enam nii kergelt Euroopa rannikule ja mina kardan, et varsti ei ole Võrtsjärves enam võimalust angerjat aretada. Tema arvukus on nii madal ja hind läheb nii kõrgeks, et seda ei tasu enam sisse osta. Ka selline tüüpkala nagu rääbis on Peipsist praktiliselt kadunud. Sama tendents on tabanud ka Soome järvi. Ja see on paljudes kohtades täheldatav 90-ndate algusest saadik.“1
Artikli kirjutamisel on kasutatud Eesti suurjärvede probleeme uurivate teadlaste Tiina Nõgese, Külli Kanguri, Peeter Nõgese ja Ain Järvaldi abi
Võrtsjärv ja Peipsi
•• Kaks Eesti suurjärve Võrtsjärv (270 km2) ja Peipsi (3555 km2) on mõlemad madalad põhjani segunevad veekogud. Koos Emajõega moodustavad need järved ühtse hüdroloogilise süsteemi, mille valgala katab 40% Eesti maismaaterritooriumist. Võrtsjärves ja Eestile kuuluvas Peipsi osas on u 93% Eesti mageveevarudest. Mõlemad veekogud on unikaalsed selle poolest, et nende veetaset pole reguleeritud ja selle tsüklilisus on looduslik. Peipsil vahetub vesi kord kahe aasta jooksul, Võrtsjärves aasta jooksul. Oma ligi 40-aastase veekeemia ja
-bioloogia ning enam kui 100-aastase hüdroloogilise andmereaga pakuvad Võrtsjärv ja Peipsi suurepärast võimalust vee-
ökosüsteemide pikaajaliste muutuste selgitamiseks.
Miks hukkuvad Eesti suurjärvede kalad?
•• Peipsi kaladele võivad saada saatuslikuks kuumad suved, Võrtsjärve kaladele aga külmad talved. Viimase aja suurem kalade suremine oli Peipsis 2002. aasta suvel ja Võrtsjärves 1996. aasta talvel.
Millest selline erinevus? Kalade suremist Peipsis põhjustab sinivetikate vohamine ehk veeõitseng. See on tingitud nii reostusest kui ka ilmaoludest, näiteks erakordselt soojast ja tuulevaiksest suvest. Intensiivne fotosüntees põhjustab veeõitsengute ajal tugevaid ööpäevaseid hapniku kontsentratsiooni muutusi, mis nõrgestavad kalu ja muudavad nad teistele kahjulikele mõjuritele vastuvõtlikuks, seda eriti soojas vees.
Veeorganismide ainevahetusest ja surnud vetikate lagunemisest vabanev lämmastik muutub liiga soojast veest ja suurest hapnikukõikumisest nõrgestatud kaladele mürgiseks. Lisaks on Peipsis vohavad vetikaliigid ka ise toksilised.
Võrtsjärve kalad satuvad ohtu eelkõige siis, kui suhteliselt nõrk kevadine suurvesi pole järve korralikult täitnud, kuum ja põuane suvi alandab veetaset veelgi ning järgneb külm ja suladeta talv. Sellisel talvel võivad madalamad järveosad põhjani läbi külmuda ning hukkuvad eelkõige angerjad, kes jäävad põhjamutta talvituma. Jääalune hapnikuvaru on madalas järves kuni kolm korda väiksem kui maksimaalse veetasemega ning saab tunduvalt varem otsa kui suurema varu korral. Kui aga soojenev kliima toob kaasa soojemad talved ja lühema jääkatte kestuse, siis Võrtsjärve hapnikupuuduse oht väheneb.
