Juba 1970-ndatel kirjutas filmiteoreetik Laura Mulvay vaatamise naudingust, mida kino võimaldab ja isegi provotseerib. Mulvay kasutab siinjuures Sigmund Freudilt laenatud skopofiilia mõistet. Skopofiiliat võib käsitleda kui teise inimese vaatamisest tulenevat erootilist naudingut. Filmid, eriti aga Hollywoodi peavoolu toodang, on üles ehitatud nii, et naispeategelane on passiivses ehk vaadatava ja meespeategelane tegutseja rollis. Naine pannakse vaatamiseks välja ning tema välimus peab avaldama tugevat visuaalset ja erootilist mõju. Hoolimata viimase saja aasta jooksul toimunud muutustest ühiskonnas, tundub visuaalkultuuri – reklaami, ajakirjandust, televisiooni, internetti – jälgides, et sugupoolte kujutamise konventsioonid on siiski üsna vähe muutunud.

Kunstiteoreetik John Berger märgib oma raamatus „Nägemise viisid” („Ways of Seeing”), et vaatamisega seotud hierarhiate juured on Euroopa aktimaali traditsioonis, kus pildi peategelane pole kunagi see, keda kujutatakse, vaid hoopis see, kes seda vaatab. Pildilolijaiks on aga ajaloolistel põhjustel olnud valdavalt naised ja vaatajateks mehed. Sellest, kuidas ja milliseid naisi piltidel on kujutatud, ei sõltu mitte ainult enamik suhteid sugupoolte vahel, vaid ka naiste suhe iseendasse. Nii võibki öelda, et avalikus ruumis ringlevaid kujutisi kontrollib mehe pilk, mille järgi naine ennast pidevalt kohaldab ja korrigeerib.

See on omamoodi nartsissistlik protsess, mille eesmärk oma ideaalkujutisega üheks saada on juba ette nurjumisele määratud. Seesama meediakujutiste ja tegelikkuse mitteühildumine on viinud naised konflikti oma välimusega. Põhjus, et järjest rohkem naisi ei ole rahul oma kehaga, ajendas ajakirja Anne & Stiil pühendama teemale terve aprillinumbri. Lisaks fotoseeriale alasti poseerivatest naistest (peamiselt näitlejannadest) analüüsib Merle Liivak oma artiklis põhjusi, miks naiste suhe oma kehasse nii probleemseks on kujunenud. Selline teemavalik ajakirja poolt, mille moe- ja ilulehekülgedel avaldatakse fotosid valdavalt n-ö ideaalsete proportsioonidega modellidest, on üsna üllatav, ent sellegipoolest tähelepanuväärne. Ajakirja esiosas tõstatatud teema tõsiduse nullib paraku ära nelja mehe vahel korraldatud vestlusring „Kogu tõde naise kehast”. Esiteks tõestab selle avaldamine seda, et naised vajavad oma eksistentsi jaoks pidevalt kinnitust mehelt. Vestlusringis kõlavad normatiivsed ja hinnangulised repliigid naise kehakuju ja käitumise kohta lasevad eeldada, et ka mehed on meediast õppinud, milline „tõeline naine” olema peab.

Nii Anne & Stiilis ilmunud vestlusringi toon kui ka Artise kino reklaamid seostuvad nähtusega, millest on hakatud rääkima 1990-ndate keskel ja mida nimetatakse vulgaarkultuuriks (raunch culture). Vulgaarkultuuri peamiseks kandjaks on visuaalne meedia – tõsieluseriaalid, muusikavideod, reklaamid, ajakirjad Playboy, FHM ja teised ning peategelasteks naised, kes on valmis end paljastama ja vaatamiseks välja panema.

Naissoost šovinistlikud sead

Nii on näiteks Paris Hilton, Anna Faris, aga ka endine pornostaar Jenna Jameson kujundanud endast kaubamärgi, mille abiga nad teenivad sadu miljoneid dollareid aastas. Ariel Levy märgib oma 2005. aastal avaldatud raamatus „Naissoost šovinistlikud sead” („Female Chauvinist Pigs”), et seksikusest (hotness), millel ei ole suurt pistmist ei seksuaalsuse ega iluga, on saanud omaette käibevahend. Vulgaarkultuur on normaliseerinud omadused, mis seni figureerisid vaid seksitööstuse ametikirjeldustes. Enam ei käida lihtsalt spordiklubis, vaid strippaeroobika ja postitantsu trennis. Meediakanaleid jälgides tundub kohati, et ajal, mil naised on saavutanud vabaduse isiklikus elus, teevad teadust ja osalevad poliitikas, on lõppude lõpuks siiski ainus asi, mida nad tegelikult teha tahaks, ennast paljaks võtta ja näidata, mis neil on.

Postfeministide meelest on oma keha teadlik eksponeerimine ja selle kapitaliseerimine märk täielikust seksuaalset vabanemisest. Kummaline on aga, et see vabadus väljendub meeleheitlikuna mõjuvas ekshibitsionismis. Mida peab jänkukõrvu kandev Mai Loog silmas, kui ta retsiteerib „I’m your bunny, set me free”? Kui feminismi peamiseks ülesandeks on olnud võitlus võrdsete võimaluste ja naisekuvandi mitmekesistamise eest, siis kas seksikiisu roll ei ole sama piirav kui koduperenaise oma? Seksuaalse vabanemise konteksti paigutub ka 1990-ndate reklaamides vohanud naisekeha – pean siinkohal silmas vabanemist nõukogude korra ajal kehtinud tabudest. Ent me ei tohi unustada, et samasse kümnendisse jääb ka naisi ekspluateeriva seksitööstuse ja inimkaubandusvõrkude teke, mille ohvrid räägivad samu idaeuroopa keeli nagu Artise kino reklaamidel olevad modellid.

Märki, et naised on vulgaarkultuuri standardid omaks võtnud, näitab see, et tihti on nad ise seksi- ja meelelahutustööstuse hoobade juures. Levy toob siin näiteks Playboy impeeriumit juhtiva Hugh Hefneri tütre Christie. Mäletan kunstiakadeemia fotoosakonna sisseastumiseksamitelt üht naissoost tudengikandidaati, kelle fotodel figureerisid seksikates poosides bikiine kandvad tüdrukud. Paraku ei osanud ta kuidagi analüüsida seda, milliseid tähendusi ta oma fotodega loob ning mille poolest tema nägemus akte pildistava naisfotograafina võiks erineda meeskolleegide omast. See tõestab veel kord, et vulgarkultuuris kasutatavad koodid ja poosid on nii väljakujunenud ja standardsed, et sellel, milline visuaal lõpuks on, ei ole midagi pistmist fotograafi isikliku nägemuse ega soolise, vanuselise või isegi etnilise kuuluvusega. Küll aga loeb see, kes on kaamera ees ja kas ta on valmis riidest lahti võtma.

Kindlasti ei ole keha ja seksuaalsus midagi, mida peaks häbenema. Tänapäeva visuaalkultuuri probleem on aga see, et domineerivad teatud tüüpi üle­seksualiseeritud kehad. See sisendab naistele, et nad on ihaldusväärsed ainult siis, kui nad mahuvad teatud parameetritesse. Avalikkuses ringlevad kujutised kehtestavad ja kinnitavad norme ning reguleerivad sugupoolte vahelisi suhteid. Naisi kujutatakse meestest erinevalt mitte sellepärast, et nad on erinevad, vaid sellepärast, et „ideaalne” vaataja arvatakse enamasti olevat mees – naise kujutis on loodud talle meeldimiseks. Neile, kellele eelnev jutt abstraktseks jääb, soovitaksin teha katse: manage silme ette Artise kino plakat ja asendage mõttes pildil olev naine mehega. Kas reklaami sisu jääb samaks või kaotab sellisena hoopiski oma mõtte? Kas ei tule reklaami vägivaldsus nüüd eriti selgelt esile?