Vukovar – verise sõja varemed

 (6)
Vukovar – verise sõja varemed
Vukovari kesklinnJan Jõgis-Laats

Vandersell soovitab
Horvaatia samastub eestimaalasele valdavalt suviste Dubrovniku-otselendudega ja tuhandete saartega palistatud Aadria mere kaldaga, kus nii mõnigi kinnisvara- ja muidu äritegelane on soetanud puhkemaja või kaks.

Ent on ka teine osa Horvaatiast, mis jääb igapäevasest reisimarsruudist pisut kõrvale. Näiteks Vukovar.

Doonau läänekaldal lesiv linn oli kuni Jugoslaavia lagunemiseni barokse arhitektuuriga, muuseume ja kunstigaleriisid täis pikitud elav sõlmpunkt kunagiste „vennasvabariikide” Horvaatia ja Serbia piiril. Enne liitriigi lagunemist elas linnas 44 000 inimest, neist pooled horvaadid ja pisut enam kui kolmandik serblased.

1991. aasta suvel sai Vukovar pea sama tuntuks kui Sarajevo aastapäevad hiljem, sest langes 87 päevaks kurnavasse ja hävitavasse serblaste piiramisrõngasse. Tagajärjeks oli ühegi terve hooneta kesklinn, mitu tuhat hukkunud tsiviilisikut ja sõdinut, kümned tuhanded kodudest lahkuma sunnitud inimesed ning Horvaatiale enam kui kuueks aastaks kadunud territoorium.

Horvaatia iseseisvussõda sai küll ametlikult 1995. aastal Daytoni rahulepinguga läbi, kuid horvaadid said linna täielikult endale tagasi 1998. aastal pärast kolmeaastast ÜRO administreeritud üleminekuperioodi. Kümme aastat pärast sõda, nüüd juba iseseisvas Horvaatias, elab Vukovaris ja selle ümbruses alla 32 000 inimese…

Linnas, mille purustuste taset kohe pärast konflikti on võrreldud Stalingradiga, märkab verise konflikti jälgi igal sammul. Peatänavat mööda kõndides näeb kuuli- ja mürsuauke täis korruselamut kõrvuti sama projekti järgi ehitatud hoonega, mida katab värske krohv. Peatänaval kõrguva kohaliku politsei peahoone oleks ehitaja justkui eile üle andnud, 20 meetrit edasi kasvab põõsas purukspommitatud maja elutoas.

Linna sisse sõites instinktiivselt häält tasandanud serblasest taksojuht osutab, et „täkitud majad” kuulusid varem serblastele, kes nüüd on linnast igaveseks lahkunud või kel pole renoveerimiseks raha. Horvaatide eluasemed ja ärid aga on riigi toel nullist üles ehitatud. Osalt kindlasti taotluslikult linnapilti alles jäetud varemed on mõjusad ega lase ka juhuslikult sinna sattunud turistil ajaloost mööda vaadata.

Autojuhi tasanev hääl ja „hambuline linn” pole ainsad märgid, mis annavad märku vaevu kinni kasvanud haavadest. Serbiast ehk kagu poolt tulles hakkab Vukovaris esimesena silma pideva pommitamisega sõelapõhjaks lastud ja mälestuseks sellisena seisma jäetud 1960. aastatel ehitatud betoo­nist veetorn, mille otsas lehvib uhkelt Horvaatia punavalge­ruudulise vapiga trikoloor.

Piirkond on endiselt mitmerahvuseline, kuid täis umbusaldust üksteise vastu: eri usku horvaadid ja serblased käivad eri koolides ja neid maetakse eraldi surnuaedadele. Pole ka haruldane, et läbi sõitev võõras ehk Serbia numbrimärgiga auto või turismibuss jääb kohalike noorukite kivirahe alla. Aasta-aastalt haavad küll paranevad, kuid vaevaliselt. Lähiajalugu liigub sellest teadliku külalisega linnas jalutades pidevalt tasakesi kaasa, sest veri pole veel jahtunud…

Eesti Päevalehe ajakirjaniku sõitu Balkanile toetas Avatud Eesti Fond.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare