Ira Lember2000
Hiljuti ilmus sajandit kokkuvõttev kaheköiteline esinduslik raamat, mida on raske käest panna – "Eesti rahva elulood" I ja II. Elulood mahuvad 5-6-le leheküljele, paratamatult libisetakse mitmetest sündmustest üle, hea ruumib tavaliselt paari lausesse, kannatused võtavad pool lehekülge ja rohkemgi.
Ilukirjandusel on enam aega keskenduda, anda oluline aktsent lühikesele ajavahemikule oma tegelaste elus. Ira Lember on asunud tagasi vaatama meie esimesele isesisvusajale, et sealt hetki peatada. Algul koos kauaaegse sõbratari Erika Esopiga, hiljem aga üksi. Esopi ja Lemberi jõuline ühisdebüüt Artur Erichi nime all saavutas suure lugejamenu, hästi on läinud ka järgmistel raamatutel.
Nüüd on Ira Lemberilt ilmunud uus tagasivaade noorusmaale. "Kevadromanss" käsitleb Prantsuse lütseumi õpilaste ja nende lähedaste elu ühe aasta jooksul. See on Eesti Vabariigi õitsengu haripunkt ja ühtlasi lõpu algus.
"Kevadromanssi" võib pidada ka tütarlaste variandiks Jaan Krossi "Wikmani poistele". Tegelased liiguvad lähedases ajas ja olustikus, nende teed ehk koguni põimivad. Kumbki autor, ei Kross ega Lember, ei ole oma romaanis püüdnud teha eestiaegsetest noortest musterõpilasi, kelle selja tagant on siis hea praegusaja noortele hoiatavalt sõrme vibutada. Ent asjade objektiivne kirjeldus räägib ise enda eest.
"Kevadromanss" on noorsooromaan – zhanr, mis praeguses eesti kirjanduses millegipärast haruldaseks saamas. Ira Lember on tegelasteks valinud oma põlvkonna noored. Ent nagu ei idealiseerita noori, ei idealiseerita ka aega nende ümber. Õhustik on turvaline, sõbralik, kohati idüllilinegi, ometi tungivad sellessegi kaitstud maailma kurjuse noodid, ootamatud majanduslikud tagasilangused, perekonnamured, ka rahvuslikud eelarvamused. Ja isegi lein, kui oma elukevadel lahkub peateglase Signe parim sõbratar Vaike.
Meie jaoks, kes me "Kevadromanssi" loeme siin ja praegu, rohkem kui pool sajandit peale kirjeldatud sündmusi, varjutab romaani otsekui alalises valguses liikuvaid lehekülgi teadmine, et tegelikult ei saanud peaaegu ühegi selleaegse noore elu rahulikku rada edasi kulgeda.
Tundub, et selle nukra meeleolu on Lember, kas tahtlikult või tahtmata, oma raamatusse kätkenud. Pigem siiski teadlikult, sest miks muidu lõpeb romaan nukra võrdlusega: "Koolimüts aga ei tahtnud end kätte anda, vaid veeres vankrirattana – ehk koguni sümboolse ajaloorattana –, neist ikka kaugemale, otsekui ette teades oma saatust." Ja see ratas alustas veeremist siis, kui kaks armunud noort nautisid oma elu kõige õnnelikumaid hetki.
Maimu Berg, kirjanik
