William Golding – pessimistiks sildistatu


Kriisides kunstnik vaatab tagasi oma elule.

Oma Nobeli preemia kõnes 7. detsembril 1983 nimetab William Golding ennast kaks korda lollpeaks. Ükskord vanaks, mida ta kõne pidamise ajal juba ka oli – 71, teisel korral keskealiseks, vihjates ajale, kui ta leppis sellega, et kriitikud olid hakanud teda lootusetuks pessimistiks pidama – mille vastu ta vanuigi enam, selgeks sildistatuna ning veel selgemalt surelikuna midagi parata ei saanud.

Mõtlesin, et nimetan endagi lollpeaks, tolleks nooremaks, kellesse Golding suhtub ehk suurema mõistmisega kui halli pea ja kohustusliku kirjandusliku paruka ning paatosega tüüpi, kes on sunnitud pidama pidukõnet, tegema reveransse vasakule ja paremale ning jääma samas iseendaks, ausaks. Kas pole see üks üliväga lollpealik mõte, õigemini lootus, et mul õnnestub käsiloleva lühikirjutisega tuua Goldingi juurde üksainuski neiu (allakirjutanu jaoks on kõik lugejad juba ammust ajast naissoost, enamjagu ka noored) või lisada mingi väikegi kübe sellesse, mis tema kohta on juba öeldud.

Kuid just rumalana on mu šansid suuremad. Saan siis öelda, miks on Golding mulle tähtis ning “Vaba langemine” raamat, kus tundsin ära iseenda ning selle, mis minuga minu lapsepõlves oli juhtunud. Mingil imetabasel moel oli see juhtunud ka temaga, tõesti süngevõitu, kuid silmi avava (valgusse, mitte pimedusse) kirjanikuga, kellest ma tollal suurt midagi ei teadnud. Ei tea praegugi. (Tark väidab, loll usub.)

“Minnie pissis põrandale ja kena proua kingadele. Ta vingatas ja pissis, nii et kena proua pidi eest ära hüppama, ja loik muudkui laienes.”

Loomad elavad metsas

Ma lausa võpatasin, kui raamatut esimest korda lugedes siiani jõudsin. Oli see ju sama tüdruk, kes siis, kui mina koolis käisin, mõnikord püksi pissis. Kui tal kästi klassi ees aabitsast lugeda tükki, mille pealkiri oli “Loomaaias”, siis tema luges “Metsas”, sest tüki juures oli pilt ja sellel oli kujutatud loomi, vist isegi elevanti, aga tema jäi endale kindlaks. “Loomad ju elavad metsas.” See seik on üks-üheselt minu elust võetud, ainult et Eerika on ümber nimetatud Minnieks. Ei mäleta, kas ta ka siis püksi pissis, kui teda sunniti tunnistama tõde, mis oli ilmselges vastuolus sellega, et “loomad elavad metsas, mitte loomaaias”. Oma kõnes muuseas mainib Golding õige mitu korda inimeste tegevusest johtuvat looduse hävinemist, on väga mures ja toob näiteid oma kodukohast, kaljusest Cornwallist. Targal on õigus. Kuid õigus oli ka Eerikal, kellel polnud mõistust.

“Vabas langemises” on tähtsal kohal võitlus hea ja kurja vahel. Kuri, mõistagi, jääb paremini meelde. Sealt siis need pessimismi-sildid, kriitikute “kleebekad”. Mingi totravõitu tõestus sellele, et kõikides Goldingi teostes on sees mingid kurjuse või psühholoogilise terrori ivad, millest tasub õppida, on seegi, et näiteks “Kärbeste jumal” on võetud Ameerika sõjaväe õppekavva, näitamaks seda, milliseid jubedusi võib valla päästa kurjus. Olles vaba valima, valib inimene sageli kurja. Puuris on mõlemad kiskjad ohutud, üks tsivilisatsiooni kuldahelais, teine raudvarbade taga. Kui aga kuri karjas, siis on selge, et “inimesed on loomad”. Mida te Guantamos tegite, raiped? Ja Tšetšeenias? Paraku pole selles midagi üllatavat, üllatav on see, et see on nii tavaline – fašism, kommunism, busˇism jne. Kuid jätkem need targutused, neist pole mingit tolku.

“Beatrice kusi läbi seeliku oma jalgadele, oma ja minu kingadele. Pladisev loik laienes.

“Preili Ifor, kullake, ah mis paha tüdruk, ah mis paha tüdruk!””

Didaktiline teos

Beatrice on hullumajas, ta on sinna sattunud pärilikel eeldustel, millele andis oma Vale Armastusega tõuke raamatu peategelane kunstnik Mountjoy. See on tema, kes oma lugu meile on rääkinud, pihtinud ning paljastanud ning paratamatult, kuna on tegu kirjutamisega, kuigivõrd ka luisanud. Ta on süüdi. Teisiti ei saa see ollagi, juba nimi on tal säherdune, küllastamatule naudingule viitav – Rüve Rõõmurull. Enam-vähem nii raamat lõpebki.

Kuid siis on ju “Vaba langemine” didaktiline teos?

On küll.

Ja mis siis?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare