WIMBERG: Japel andis endast märku järgmine kirjanduspõlvkond


WIMBERG: Japel andis endast märku järgmine kirjanduspõlvkond
Pildil on Jaan Pehki ümber kogunenud noored luuletajad Minna Salmistu ja Sten-Robert Pullerits Rakverest, Piret Karro, Ilmar Laanes, Anna-Maria Saar, Piret Saar ja Rauno Saidla Tartust, Kristjan Klaats Tallinnast ning orgkomitee liikmed. Jaak Urmet

Laupäeval ja pühapäeval peeti Türil gümnaasiumiealiste noorte luulevõistluslaagrit Jape.

Nädalavahetusel peeti Türil järjekordset Japet. Jape – see on kuulsale Türi luuletajale ja muusikule Jaan Pehkile pühendatud gümnaasiumiealiste noorte luulevõistluslaager. Tulevad gümnaasiumiealised algajad luuletajad vabariigi eri otstest kokku ja veedavad Türi majandusgümnaasiumis ühe laupäeva ja natuke pühapäevast. Tänavu toimus asi teist korda.


Korraldus näeb välja niisugune: iga tulija esitab üritusele eelnevalt valiku oma luuletusi, kogenud luuletajatest koosnev žürii loeb esitatu läbi ja arvustab seda kohapeal ühises vestlusringis, annab siis noortele paar luuletamisülesannet – ja arvustab omakorda nende tulemusi. Lõpuks loevad nii žürii liikmed kui ka noored luuletajad luuletusi ja suhtlevad muul moel.


Žürii oli seekord koosseisus: Contra, Veiko Märka ja Wimberg, pluss auliige Jaan Pehk. Noortest olid kohal Minna Salmistu ja Sten-Robert Pullerits Rakverest, Piret Karro, Ilmar Laanes, Anna-Maria Saar, Piret Saar ja Rauno Saidla Tartust ning Kristjan Klaats Tallinnast. Osalejate vanus jäi põhikooli viimase klassi ja keskkooli viimase klassi vahele.


Eelnevalt esitatud luuletusi – kokku 13 autorilt, kellest osa jäi kohale tulemata – lugedes võis teha mitmeid tähelepanekuid. Esiteks: igavust kohtas vähe, üldiselt oli, mida lugeda ja mille kohta midagi arvata. Ses mõttes võib rahuga öelda, et tase oli okei. Teiseks: nagu võiski eeldada, andis saadetud luuletustes tugevaima tooni emotsioonikeskne luule, tunnete kajastus. Vähem kohtas vormieksperimenti, sotsiaalkriitikat ja humoristlikku lähenemist. Kolmandaks: vabavärsi kõrval leidus üsna palju riimilise luule taotlust.


Toon siinkohal välja mõned punktid oma arvustusest, mida sai saadetud luuletuste pinnalt tehtud, kuivõrd need võiksid kasuks tulla ka luulehuviliste laiemale ringile, koguni mõnele sellisele isikule, kelle nime võib kirjanike liidu ridadest leida.


Esiteks: tuleb vältida sõnavahtu. Kauneid sõnu, mis on tühjaks kulutatud (pisarad, armastus, lootus, taevalaotus, vangikong, surm jne), ja võõrsõnu, mille liigsus tekstis hägustab mõtet. Ja üldse – luuletuses peaks iga sõna olema hoolega välja valitud, läbi kaalutud. Ei tasu võtta kohe esimesena pähe tulevaid. Loetagu nt vastavaid teemaarendusi Majakovski luuletuses „Kõnelus luulest seltsimees rahandusinspektoriga” ja raamatukeses „Kuidas teha värsse?”.
Teiseks: kui kirjutada riimilist luulet – ja püüdega, et see kõlaks tõesti nii, nagu see tavapäraselt kõlab (nt Heiti Talvik, August Sang), siis peab olema kursis luuletehnikaga. Tuleb teadvustada endale, mis asi on värsimõõt ja riimiskeem, trohheus ja jamb. Veiko Märka küll heitis selle kohta, et seda teab igaüks, aga puht isiklikule kogemusele toetudes söandan väita, et selle teadmiseni ei pruugi veel jõuda isegi eesti filoloogia esimesel kursusel. Nii et tasub küll luuletavatele gümnasistidele värsitehnikaga tutvumist soovitada.
Kolmandaks: luuletaja peaks luuletust kirjutades jälgima 1) kas ta ikka ise teab, mis ta öelda tahab, 2) ja kui ta ise teab, mis ta öelda tahab, siis kas luuletus on mõistetav, omaks võetav ka lugejale. Sürrealistliku ja eksperimenteeriva luule puhul võib teatud lugejagruppidele erandeid teha, aga tunde- ja mõtteluule puhul peaks kohe kindlasti selgus majas olema. Samas peaks jälgima seda, et asi teise äärmusse ei kalduks – oma detailide täpsuse ja valikuga piinlikkust tekitavaks ei muutuks.


Aga kriitiliste märkuste kõrval jagus kõigil žürii liikmetel rohkesti ka tunnustust. Isegi Veiko Märka, kes on erakordselt sirgjooneline kriitik, jagas palju kiidusõnu ja leidis positiivseid momente, mida esile tõsta. Head ja õiged sõnad, mida öelda algajale luuletajale, kelle puhul piisava pühenduse korral võiks avalduda anne, on: „Pange edasi!” Ja loodetavasti kohale tulnud edasi ka panevad.

Loe veel


Siis jagas žürii osalejatele ülesanded. Eelmisel aastal oli toonagi žüriisse kuulunud Veiko Märka andnud ülesandeks kirjutada luuletus teemal „Lepatriinu vaatab, kuidas ämblik võrku koob”. Tänavu palus ta kirjutada nn nädala luuletus. Contra andis ülesandeks kirjutada palindroom. Wimberg palus kõigil kirjutada luuletus, mis mõjuks nagu rusikahoop. Ja Pehk palus osalejatel žüriile ülesanne välja mõelda. Paluti kirjutada luuletus teemal „Miks Kivisildnik, kes pidi ka žüriis olema, kohale ei tulnud?”. Ei tulnud sellepärast, et oli mingi kommunaaljama – aga ega me seda siis luuletusse ei kirjutanud.


Keda ja mida siinkohal esile tõsta? Tugeva ande omanik on kahtlemata Anna-Maria Saar (Tartu kunstigümnaasium), kes osales ka eelmisel Japel. Read nagu

Külmniiskest vihmast hämarasse tuppa
uks paokil kinni
ma varjun, silmil juus

Ja vanaema valge kleit on veidi kulund moega
teht valgest pitsist ning
mo jaos om uhiuus

tõmbavad tähelepanu. Samuti oli ta olekus märgata luuletajalikku eneseteadvust, mis on väga oluline asi. Sten-Robert Pullerits (Rakvere gümnaasium) mängis vormiga:

TEGELIKULT KA
Tegelikult
Tegelikult on
Tegelikult on nii
Tegelikult on nii, et
Tegelikult on nii, et ma
Tegelikult on nii, et ma mõtlen
Tegelikult on nii, et ma mõtlen, kuidas
Tegelikult on nii, et ma mõtlen, kuidas seda
Tegelikult on nii, et ma mõtlen, kuidas seda poeemi
Tegelikult on nii, et ma mõtlen, kuidas seda poeemi lõpetada
Lõpp.

See ei ole muidugi midagi enneolematut, aga kui algaja luuletaja ise sellise lahenduse peale tuleb, näitab see, et temas on tubli kogus poeetilist maailmanägemist. Minna Salmistu (Rakvere gümnaasium) luuletustes oli tugevat erootilist pinget, mis oleks vahest rohkemgi mõjule pääsenud vabavärsis. Efektne oli rusikahoop-luuletuse lõpp:

on palju kohti näinud su keel
kuid minu arust oled lihtsalt pask
ja ma võin öelda seda veel 

Samuti jättis ta esitusega hea mulje. Üldse tuli üritusel juttu ka sellest, et luuletaja kutseoskuste juurde kuulub peale luuletuste kirjutamise veel oskus see köitvalt ette kanda. Tuimus, loomulikult, on paha. Nagu ka üle pingutatud ilmekus ja liignäideldud žest. Õiged on ühe tänapäeva eesti luuletaja sõnad: „Sita luuletuse võib lugeda heaks ja hea luuletuse võib lugeda sitaks.” Nii ongi. Inglise kirjanikud paistavad saavat enne raamatumessidele saatmist korralikku esinemiskoolitust. Sama asjaga peaksid enda puhul juba varakult tööd tegema ka eesti kirjanikud.
Mängiti veel kitarri ja klaverit, lauldi. Luulega esinesid nii žürii liikmed kui ka laagrilised. Keegi viimastest hiilgas suurepärase palindroomiga: EMOME. Noomen emo (verb emoma, vrd ingl k emotional) märgib tänapäeva noorte keeles teatud psüühilist seisundit, mis lähedane masekale ja depekale. Aga Japel kedagi emomas küll ei olnud näha. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare