WIMBERG: Kõusaar – kirjanik!

 (27)

mõistuse hääl
Teatavaks on saanud, et meediapersoon Kadri Kõusaar, kes ennast avalikkuses kirjanikuks nimetada laseb, plaanib lähimate kuude jooksul esitada avalduse Eesti Kirjanike Liitu astumiseks. Väidetavalt olevat kirjanike liit kirjaneiul sihina silme ees juba alates tema esimestest katsetest proosa alal.

Hetk, mil kirjanike liitu saabub Kõusaare avaldus, on liidule ajaloolise tähtsusega teelahe. Kas liit lükkab selle tagasi? Või rahuldab selle? Esimesel juhul jääb liit selleks, mis see on aegade jooksul, ka paljukirutud nõukogude ajal, vähem või rohkem olnud – tõsiseltvõetavate kirjanike ühenduseks, kuhu kuulumine on uhkuse asi ja teatud kvaliteedi näitaja.

Teisel juhul näitab liit allumist kõmuajakirjanduse survele. Deklareerib, et Eestis ei sünni kirjanikud enam vastavatest sisimatest eeldustest ja kirjandusliku ümbruse mõjuväljas, nagu seni kenaks tavaks, vaid neid toodab oma standardite järgi meedia. Annab selge signaali, et lati kõrgust ei määra mitte enam kirjanike üldsus ja kirjanduslikud väljaanded, vaid Kroonika ja SL Õhtuleht.

Kõusaare “kirjanikuseisus” on puhtal kujul meedia toode, mille arenguprotsess on käinud tegelikust kirjanduselust kaarega mööda ja mis on valmistatud väljaspool kvalifitseeritud kvaliteedikontrolli. Noorte neidude janus kõmuajakirjandus eksponeeris kirjanduslikult mitte eriti andekat, ent seda rohkem ambitsioonikat ridadetegijat esikaantel ja pasundas juurde ülivõrdeid, lastes teda paista suure sõnameistrina. Nii tehti asjaosalisest “kirjanik”, ilma et ta vaimuanded selleks põhjust annaksid.

Formaalselt on liitu saamise tingimused – kaks raamatut – Kõusaarel täidetud, aga kuidas on sisuliste tingimustega? Mul ei ole midagi meediakära vastu põhimõtteliselt, näiteks selle vastu, et liitu võiksid astuda kah kõmuvahus sündinud Kender või Rakke. Neil on ette näidata saavutusi, mida kirjanduslik üldsus on tunnustanud. Kuid Kõusaare “panus” eesti kirjandusse on seni piirdunud diskussiooni tekitamisega selle üle, kas paljas naine tema viimase raamatu esikaanel on autor ise või mitte. Kõusaar muidugi ei kahtle hetkekski selles, kas ta on maailma kõige geniaalsem, targem, mõttesügavam, enneolematum vaimuhiiglane jne, nagu välja paistab.

Kas kirjanike liit peaks endast kujutama kirjanike paremikku või ühendama kõiki raamatusõpru, selles on küsimus. Mina leian, et liit peaks kujutama eliiti ja arvestama formaalse asemel sisulisi väärtusi. Loodan, et vastvalitud liidu juhatus näeb siin tõsist probleemi, mille üle aru pidada.

Kui liit võtab vastu Kõusaare, võetagu vastu ka Lii Tanner, Elme Väljaste, Urmas Espenberg ja üldse igaüks, kes end kõmu-ajakirjanduses kirjanikuks tituleerib. Võetagu vastu Ants Tosin, Miina Hint ja Eesti Luuleliit in corpore. Igaüks, kel näpud tindised, on siis liidus sees ja asi tahe. Kuid see ei ole enam see liit, mis kvaliteeti peaks näitama.

Tütarlaps, sirgu veel! Näita, et suudad ka ise pead kanda, ilma reporterite ja ostetud plaksutajate abita.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare