WIMBERG: Olimar ja Kiviküla kangelased

 (7)
WIMBERG: Olimar ja Kiviküla kangelased
----

Oma loojat Olimari mälestavad kivikülalased Ulmik, Tundel, Krahv, Kraaps ja Noonius.
Lõppev nädal viis meie seast kaks suurt kirjanikku. Esimese nime teadis terve maailm. Teise nime ei leia isegi “Eesti kirjanike leksikonist” ja “Eesti entsüklopeedia” 14. köitest.

Aga mitte selle esimese raamatuid ei lugenud ma koolipoisina muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti. Ja mitte selle esimese raamatud pole seetõttu mu riiulis ühed kõige räbalamaks loetumad. Ja mitte selle esimese raamatutest pole mulle meelde jäänud ohtralt seiklusi, päikselisi tegelasi ja vaimukaid tsitaate. Need raamatud olid lummavad ja jäägitult endassehaaravad, nende sisse võis minna ja nende sees elada. Ja need raamatud ei läinud enam peast ära.

Vast isegi enamikule eestlastest ei ütle selle teise kirjaniku nimi suurt midagi – ega ta ju põhitegevuselt kirjanik olnudki, hoopis karikaturist. Kuid Sojuzmultfilmi kuldse ajastu nooremale ja keskmisele koolieale jäid tema nimi ja tema raamatud sügavale mällu. Tänaseks on tema toonasest lugejaskonnast saanud just sedasorti andunud austajaskond, mis lubab rääkida lausa kultuslikust nähtusest.

See teine kirjanik on loomulikult Olimar Kallas (19. detsember 1929 – 13. märts 2006), kes jättis endast eesti ajalukku kustumatu jälje erakordselt suurepäraste koomiksiraamatute autorina. Veel õigemini väljendudes: omanäolise väljamõeldud koomiksimaailma loojana. Mina nimetan teda eesti koomiksikunstnikuks number üks.

“Olete te jäätükk või inimene?” – “Kahjuks ei kumbki – olen Krahv!”

“Me pole harjunud põrandal magama!” – “Uurimisele mittevajalik fakt.”

“Aardeleiud kuuluvad rahvale!”

“Kas te nende kättemaksu ei karda?” – “Krahvil, endisel sulipoiste šefil, ei sobi väriseda.”

“Rännates kogud teadmisteteri!”

“Õiged sõbrad ei pelga merehaigustki!”

“Olen tuntud proosakirjanik. Oodid pole minu rida!”

Selliseid tsitaate võivad Olimar Kallase toonased lugejad veel tänagi ühel heal hetkel oma peast avastada. Mullusügisene mälupilt: kahe-kolmekümnendates aastates auväärsetes ametites mehed istuvad õhtul kõrtsilaua taga ja puistavad üksteist üle Kallase kildudega.

Kokku ilmus Olimar Kallasel aastail 1979–1995 viis koomiksiraamatut: “3 lugu” (1979), “Proovisõit” (1981), “Seiklus Sekontias” (1986), “Kevadtriller” (1990) ja “Parem käsi tegutseb” (1995). Juba esimeses neist tutvus lugeja vahva Kiviküla kangelastenelikuga, kelleks olid ulmekirjanik Ulmik, insener Noonius, rätsep Kraaps ja mardikateuurija Tundel. Ja samas raamatus kohtab esimest korda ka värvikaid sulisid Pontšikut ja Beebilõuga koos nende “šefi”, elegantselt pahelise Krahviga. Neist sai seltskond, kes seikles läbi kõigi hilisemate raamatute.

Mis neis raamatutes siis konkreetselt võlub? Esmalt muidugi pildirida. Sest koomiks oli Nõukogude Eestis madalaks peetud kultuurižanr. Harva kui midagi sellist ilmus. Sestap sirutus käsi iga ilmuva koomiksi järele seda suurema õhinaga. Meenutame näiteks staatust, mille lastekultuuris omandas 1972. aastal ilmunud revolutsioonilise tähtsusega Disney-lugude kogumik “Piilupart, Miki ja teised”.

Teiseks: Olimar Kallase pildirida. Karikaturisti käsi oskas sirgeldada muhedaid, lahedaid ja iseloomulike joontega tegelasi. Näiteks kogu peategelaskond on joonistatud nii, et iga tegelane on visuaalselt kordumatu ja hästi meeldejääv. Ulmiku munajas pea üheainsa pika krussis juuksekarvaga. Kraapsu suur nina, kaabuke ja monokkel. Tundeli metsikud mustad juuksesalgud ja rätik kaelas. Nooniuse barett. Töntsakas ja pruntis huultega Pontšik. Igati oma nime väärilise lõuaga Beebilõug. See on algaja saržist-karikaturisti ABC.

Siis veel eri värvi taustade kasutamine, nõtke rakursside ja plaanide vahetus – ah, küllap oskaks kunstnikuharidusega inimene paremini kirjeldada neid stiilivõtteid, mis eristavad Olimar Kallase koomikseid varemolnust. Mis tegi nad peaaegu et läänelikeks.

Loe veel

Kolmandaks: seiklus. Need on seiklusjutud piltides. Ja see on puhas seiklus, vaba moraalilugemisest ja kogu sellest udust, millega kirjandust vähegi “vääristada” saab. Suuresti tingib seda juba koomiksi vorm. Noor poiss sulisid jahtimas. Kosmosesõidud. Lumeinimese jälitamine. Uudse lennumasina katsetamine ja hädamaandumine metsikus looduses. Juhtumised Sekontia saarel. Lohemaa looduskaitseala teguderohked päevad. Siin lasti püstolist, korraldati miilitsaoperatsioone, peeti tagaajamisi autodel, põgeneti helikopteriga, rännati kummaliste õhusõidukitega, avastati kulda, naftat, kalliskive ja guaanot. Jne.

Neljandaks: humoristlikkus, muhedus, helgus. Nende joonte olemasolu ei oska noorem lugeja endale ilmselt esimeses järjekorras teadvustada – ehkki ta neid naudib –, kuid seda enam märkab neid natuke vanemas eas. Kõik need Ulmiku luulelised sententsid. Ja Kraapsu sarkastilised torked.

Olimar Kallase koomiksid kinnitavad tõde: hea on selline lasteraamat, mis meeldib ka suurtele. Kallase koomiksid ei vajagi eraldi moraali – need kujundavad lugejat oma enesestmõistetava helgusega.

Lugejad Olimar Kallasest

Aapo Ilves, lugeja

•• Olimar Kallase loomingust meenuvad eredalt eelkõige Kiviküla-lood – kirjanik Ulmik, galantne bandiit ja hilisem kaupmees Krahv jt. Paratamatud olme- ja punapoliitilised pikripildid on mälus säilinud õnneks vähem. Kallase pildiseeriate-maailm oli koomiksinäljas eesti lastele Disney piilupardiraamatu ja punase jama kõrvale oluline põnevuseandjast omakultuurikandja.

•• Olimaris oli siirast ja seiklusaldist poisslast kõvasti alles ning ta oskas jutustada. Sujuva joonega edasi antud äratuntavad ja meeldejäävad karakterid ning olustik, mis sobituks millisesse ühiskonnakorda iganes, ja muidugist heatahtlikkus – pahad polnud kunagi läbinisti õelad, vaid pigem õnnetud eksinud, kes koomiksi järgmiseks osaks enamasti juba paranemise teele asunud.

Aarne Ruben, lugeja

•• Kooliajal uurisime teiste koolipoistega üheskoos MÕV-i konstruktsiooni, võetud loomulikult raamatust “Proovisõit”. Keegi tuli mõttele see ise valmis ehitada. Niisugust tiivikut, nagu oli MÕV-il, oleksime ka saanud, sest sealsamas Lasnamäel asus nendel aegadel Desintegraator, mille õuel vedeles mõnikord poolikuid hammasrattaid. Piirdusime ainult joonistega, projekteerides seadeldise MÕMM (Maa-Õhk-Maa-Maa, ainult viimase “Maa” all mõtlesime veel sügavamat maad, pigem lausa mulda – sellest pidi tulema tõeline lendav kirst).

•• Olin ma aga soojade kevadete aegu, kui päike käis juba kõrgemalt, oma klassivendadest justkui tüdinenud, panin nii mõnigi kord märkmikku (mis oli ühiseks infovahetuseks ja käis teatavas peidikus!) kirja lause: “Lõin teist lahku. Teie Aarne.” Sain alati ühe vastuse: “Sa oled võtnud selle Olimar Kallase raamatust “Proovisõit”!”

Vahur Afanasjev, lugeja

•• Olimar Kallase koomikseid meenutades sähvatab pähe kaks isesorti põnevust: sündmustikust ja visuaalsest küljest tulenev. Kahe põnevuse kombinatsioon sundis mind neid pehmekaanelisi koomiksiraamatuid suisa kapsaks lugema.

•• Tagantjärele tundub, et Olimar Kallas pakkus oma koomiksimaailma näol läbimõeldud alternatiivi tolleaegsele ühiskonnale. Maailm, mida Kallas kujutas, põhines sotsialistlikul ideaalmudelil selle parimas mõttes. Püsikangelased Tundel, Ulmik, Noonius ja Kraaps elasid süsteemis, mis võttis neilt vastavalt võimetele ning andis vastavalt vajadustele. Nähtamatu piirini võisid Kallase tegelased elada vabamalt kui mina ja minu kaasaegsed praeguses Eestis. Mainitud piir asus aga piisavalt kaugel, et olla tõepoolest nähtamatu. Niisiis oli Kallase koomiksimaailmas tegu nn inimnäolise sotsialismiga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare