Wimbergi “Lipamäe” taasleiab vene aega ja maaelu


Wimbergi “Lipamäe” taasleiab vene aega ja maaelu
----

Noor kirjanik Wimberg avaldas hiljuti oma debüütromaani “Lipamäe”, mida kirjandusteadlane Toomas Liiv nimetab ühe põlvkonna manifestiks.

Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetava Wimbergi alias Jaak Urmeti raamat distantseerib end seni Eesti kirjanduses domineerinud raskemeelsusest ning, mis võibolla tähtsamgi, kujutab endast mõnes mõttes leppimist nõukogude ajaga.

Wimbergi, poeet Jürgen Rooste ja Noorte Autorite Koondise seltskonnast on meedias räägitud peamiselt “sotsiaalsuse” kontekstis – neid kirjanikke ja luuletajaid on peetud rahvalikkuse tagasitoojateks Eesti kirjandusse. Samuti on nad küllalt palju pahandada saanud sotsrealistliku Eesti kirjanduse kiitmise eest.

“Lipamäe” räägib kergemeelset elu elanud noore Tallinlase ümberasumisest oma surnud vanaisa tallu Kaaruka külas ning katsetest seda talu pidada. Paljud leheküljed on täidetud helgete meenutustega peategelase lapsepõlvest sellessamas õitsvas külas; neile mälupiltidele aga vastanduvad sünged kirjeldused hukkaläinud taludest uue vabariigi ajal. Õnneks ei leia lugeja romaanist ühemõttelisi poliitilisi allegooriaid ja deklaratsioone, sotsiaalne realism on see raamat kohati aga küll.

Kirjandusteadlane Toomas Liiv kirjutab oma järelsõnas “Lipamäele”, et see esindab vastandpoolust Pariisi- (Brüsseli-)orientatsiooniga peenutsevale õnnepalu-kirjandusele. Peenutsevana või, vastupidi, robustsena, kuid taoline kirjandus kindlasti domineeris 90ndatel, sest rahvas või hoopis eliit ehk soovis unustada vene aja taaka, proletaarset õhustikku ning rustikaalseid mälestusi kolhoosielust ja maapidudest kartulisalati ning ohtra viinaga. “Lipamäe” tuletab meelde, et üksteist aastat tagasi ei alanud uus ajaarvamine, näitab Wimberg. Ta tunnistab, et puutus vene ajaga kokku sel ajal, kui oli ise veel poisiklutt ning siis ei saanud mingeid isiklikke tragöödiaid veel tekkidagi.

“Kuid mis mis puutub sellesse vene aja lunastamisse, siis seda oleks mõistlik teha,” leiab Wimberg. “Kui me räägime kasvõi eesti kirjandusest, siis me ju näeme, et kirjandustsenter üritab maha suruda seda, mis vene ajal oli. Mis vene ajal oli rahvuslik, näiteks Runnel ja Kaplinski, selle nad upitavad. Aga mis oli vähem rahvuslik või mis üldse ei olnud sinimustvalge, seda nad suruvad püüdlikult maha. Aga seda ei saa maha suruda, sest see on nagu vedru – mida kõvemini sa lükkad, seda kõvemini see põmatab sulle vastu vahtimist ühel heal hetkel. Targem on lihtsalt sellega koos elada, sellega leppida, võtta see, mis sealt võtta on; jätta see, mis jätta tuleb.”

Vaatamata sarnasustele on “Lipamäe” kaugel sellest, et olla neosotsrealism. Lapsepõlvemeenutustega haakub kohati hullumeelseid mõõtmeid võttev lapselik-muinasjutulik fantaasialend, mille abil autor kirjeldab peategelase võitlusi vanaisa kodukülas uue vabariigi ajal võimu haaranud kurjade jõududega. Lõbus fantastika oli Wimbergi enese sõnul samuti paljuski teadlik protest. Autor heidab eesti proosale ette raskepärasust ja süngust, samas kui sotsrealistlik kirjandus oli tema hinnangul elujaatav ja helge. Ka “Lipamäe” peaks Wimbergi sõnul neid omadusi kandma, vastandudes läbi aegade Wimbergi arvates valitsenud suundumusele Eesti proosas, mille kohaselt see peab olema “paks, raske, traagilise koega ning tõsine ja saatusliku tooniga”. “Kui suured inimesed kirjutavad lastest, siis nad teevad seda raskelt,” ütleb Wimberg. “Nagu Tuglas kirjutas Illimari lapsepõlvest – see on sihuke raske suurte inimeste raamat tegelikult. Aga mina kirjutan helgelt, lastepäraselt, sõbralikult, natuke naiivselt optimistlikult. Et lugejal oleks seda romaani lugedes hea olla. Et ta tunneks: selles romaanis läheb inimestel hästi!”

Lisaks rahu sõlmimisele lähiajalooga on “Lipamäe” kaasaaegne ka selles mõttes, et on kahtlemata postmodernistlik. Selle hinnanguga nõustus ka Pedagoogikaülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana lõpetav autor ise heameelega. “Lipamäe” on täis viiteid ja vihjeid eesti kirjandusele Tuglasest Smuulini ning tänapäeva popkultuurile seriaalist Twin Peaks kuni black metalini. Kurat on muide “Lipamäes” üldse üdini positiivne kangelane, samas kui kohalik kirikuõpetaja on kõige kurja juur.

Sven Vabar

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare