Wisława Szymborska ja olemise talutav raskus

Tänavu lahkunud Poola nobelisti luuletustes põimub läbinägelikkus lapse mängurõõmuga.

Wisława Szymborska (1923–2012) on üks 20. sajandi silmapaistvamaid luuletajaid. 1996. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna selle eest, et kirjutas „Mozarti kerguse ja Beethoveni raevukusega” suurepäraseid tekste, mis on ühteaegu nii iroonilised kui ka inimlikud. Aga nagu ilmselt aru saada, pole nüüdseks juba enam kui 15 aastat tagasi kätte antud kirjanduspreemia – isegi kui see juhtub olema Nobeli auhind – põhjus, mis ajendab temast kirjutama.

Nüüd on Szymborska loomingut võimalik peaaegu täies mahus eesti keeles lugeda, seda tänu Hendrik Lindepuu tõlgitud kogumikule „Herakleitose jões”. See koondab poola luuletaja hilisema eluperioodi tähtsamaid teoseid ja on jätkuks sama tõlkija sulest ilmunud raamatule „Oma aja lapsed”. Ainult kaks raamatukest, ja juba täies mahus? Jah, Szymborska avaldas oma pika elu jooksul kõigest umbes nelisada luuletust. Kui temalt küsiti, miks nii vähe, vastas teravmeelne daam, et tal on kodus olemas prügikorv.