X erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupidu kannab tugevalt ühiskonda liitvat sõnumit

Erivadusega inimeste laulu- ja tantsupidu näitab, et Eesti ei saa endale lubada kümnendiku elanikkonna kõrvale jätmist.

Homme toimub Viljandi lauluväljakul üleriigiline erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupidu. Sellel osaleb ligi 1100 lauljat ja tantsijat. Enamik neist on psüühilise erivajadusega inimesed, aga kaasatud on ka teiste puuetega inimeste grupid ja pimedate rühmad. Laulupidu tõlgiti juba eelmisel aastal viipekeelde, sel aastal on lisandunud ka Braille’ ehk pimedate kirjas trükitud kavad. Ikka selleks, et kõik osalejad peost maksimumi saaksid.

Laulu- ja tantsupidu on iga aastaga üha suuremaks kasvanud. Pidu korraldava AS-i Hoolekandeteenused teenuste direktor Liina Lanno ütleb, et laulu- ja tantsupidude traditsioon sai alguse Kernu hooldekodust, kus olid aktiivsed töötajad, kes tahtsid laulda, ja mõned kliendid, kes väga ilusasti laulsid. Nii pandi Kernus käima lauluringid, mille osalejad peagi ka esineda soovisid. „Algul kutsuti üksikud teised hooldekodud kaasa laulma ja kuulama. Iga aastaga suurenes inimeste hulk ja lõpuks ei mahtunud nad enam Kernu suurele mõisatrepile ära,” meenutab Lanno. Mõis müüdi peagi, inimesed kolisid väiksematesse kohtadesse, ent soov laulda ei kadunud kuhugi. Nüüd toimub pidu juba kolmandat korda Viljandis ning peole on lisandunud ka tantsijad.

Ugala teatrijuhi ja X erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupeo projektijuhi Kristiina Alliksaare sõnul on pidu Eesti jaoks oluline mitmes mõttes. „Kõigepealt on see oluline pidulistele, kes sinna laulma ja tantsima tulevad. Neil ei ole liiga palju võimalusi ühise eesmärgi nimel harjutatud tulemust publikuga jagada ja miskipärast on nad suurtest riiklikest pidudest kõrvale jäetud,” märgib ta. See on teema, millele see pidu tähelepanu võiks tõmmata. „Tantsupeo kirjeldustõlge ja taktiilsed joonised olid juba suur samm, kuid siit tuleks edasi liikuda,” leiab Alliksaar.

Kõik algab soovist ja suhtumisest

Erivajadusega inimeste nähtavus ühiskonnas on oluline selleks, et osataks märgata inimeste kaasamise kitsaskohti. See puudutab nii ligipääsetavust linnaruumis kui ka näiteks kultuuriüritustele kirjeldus- ja viipekeeletõlke võimaldamist. Alliksaare esimene lähem kokkupuude erivajadusega inimestega oli 2013. aastal, kui temast sai festivali „Puude taga on inimene” projektijuht. „Sellest ajast näen ma maailma teisiti, kuid meeletult pikk maa on veel minna ka minul. Jah, ma märkan enda ümber rohkem puudusi, väikeseid asju, mis aitaksid paljudel inimestel elu nii palju lihtsamaks ja rõõmsamaks teha. Aga ma oskan ka rohkem hinnata seda, mis mul on,” sõnab Alliksaar. Ta ütleb, et seda enam soovib ta nüüd tagasi anda. „Tihti peljatakse, et erivajadusega inimestele tingimuste loomine on kallis ja keeruline, aga see pole sugugi nii. Muidugi ei saa umbropsu hakata kaldteid ehitama, kui ei teata, milline kalle oleks ratastoolis inimesele sobiv, aga samas algab kõik suhtumisest. Ja see ei nõua pennigi raha,” on ta veendunud.

Muidugi ei saa umbropsu hakata kaldteid ehitama, kui ei teata, milline kalle oleks ratastoolis inimesele sobiv, aga samas algab kõik suhtumisest.

Erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupeo üks põhiline eesmärk on osalejatele elamuse pakkumine, ent teisalt kannab see tugevalt ühiskonda liitvat sõnumit. „Kui sellest kõigest saavad inspiratsiooni veel teisedki kultuurikorraldajad, et ka oma üritused ligipääsetavamaks muuta, on see kõik seda rohkem korda läinud,” usub Alliksaar. „Väike Eesti ei saa endale lubada kümnendiku elanikkonna kõrvale jätmist. Nii on selline ühispidu oluline ka ühiskonna sidususele – et pealtvaatajad saaksid veidigi osa nende, teistsuguste inimeste elust ja veenduksid, et selles ei ole midagi hirmsat. Meie vajadused on ilmselt veidi erinevad, kuid see ei tee meid halbadeks ja headeks ega anna põhjust ühte suurt osa elanikkonnast aktiivsest elust eemale jätta.”

Lanno ütleb, et ehkki enamik esinejatest on AS Hoolekandeteenuste kliendid, oodatakse peole kõiki, kes osaleda soovivad. „Kõigile eestlastele on laulmine nii tähtis ja see loob ühtsustunnet,” ütleb ta. „Selliseid pidusid korraldades ei taha me panna külge silti, et see on puuetega inimeste laulupidu ja nii me sellest omavahel ka ei räägi, ent paraku on meie inimestel vähe võimalusi tavalistes laulukoorides osaleda. Näitame selle peoga ühiskonnale, et sõltumata puudest on meie inimesed samasugused lauljad nagu teised,” sõnab Lanno.

X erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupidu

25. augustil toimub Viljandi lauluväljakul X erivajadusega inimeste laulu- ja tantsupidu, kus osaleb ligi 1100 inimest 68 rühmast üle Eesti. Igal aastal on peol esineja, kellelt laule ka kavva mahub. Seekord on selleks Ivo Linna ühes Antti Kammistega. Ka on laulupidude traditsiooniliseks osaks saanud Anu Röömeli spetsiaalselt nende pidude tarbeks kirjutatud laul „Kollane päike”. Selle sümboolikana on inimestel kaelas kollased rätid.

Pidu on tasuta ja oodatud on mitte ainult erivajadusega inimesed, vaid kõik laulu- ja tantsuhuvilised külalised. Pidu korraldab AS Hoolekandeteenused.