XXI sajandi unistusi on kerge rahasse arveldada


Armin Kõomäe kolmas raamat ja esimene ro­maan räägib vaba­du­sest, õnnest ja rahast.

Kui praegu viidatakse Armin Kõomäele veel kui ärimehele, kes tegeleb miski­pärast fotograafia ja kirjutamisega, siis mõne­kümne aasta pärast mainitakse tema staatust ettevõtjana kui kultuuritegelase eluloo kõrvalseika. Selleks ajaks võib tema „Page­jad” olla jõudnud kirjandusloo leksikonidesse kui üks paremaid 2000-ndate õhustikku kirjeldavaid eesti kirjandusteoseid (kirjastuse hinnang „JI klassika” on juba tiitellehel ära toodud). Võib-olla on selleks ajaks saabunud juba veeuputus, mis sellised leksikonid minema pühib. Märgib ju ka raamatu nutikaim tegelane, narkokaupmees Venin, et tsunami uputaks filoloogid esimeste seas, kuna ujumistrennis neid ei kohta.

Praegu võib Kõomäe teose kohta öelda, et see kujutab üht­aegu realistlikult ja irooniliselt majanduskriisile eelnenud väärtuskriisi. Tegelaskujude valik (prostituut, ärikas, disainitudeng ja kaks pensionäri) sobiksid justkui Kaur Kenderile, nagu ka arutlused rahast. Ent „Pagejate” autor erineb Kenderist väärtushinnangute poolest – nimelt on Kõomäel need olemas.

Mänglevalt lahtikirjutatud lugu jutustab sellest, kuidas ostuhaigus pealtnäha korralike inimeste elu ära rikub. Ent paraku ei saa raha väärtusetust mõista vaene või keskklassi kuuluv inimene.

Neil on midagi, mida rikastel pole – nimelt unistused, mis on paraku materiaalset laadi. Alles Venin, kellel on „kõik olemas”, tajub viimaks kõige väärtusetust ja laseb eksistentsialismi lainel endast üle uhtuda. Ujumine ja uppumine on ühed raamatut läbivad kujundid. „Kas te olete kohanud mõnda rahumeelset uppujat?” küsib Venin. „Neid on palju. Kusjuures nad upuvad täiesti rahulike nägudega [—-], sest need inimesed ei aimagi, et nad parasjagu uppumisega tegelevad.”

Kuhu pageda?

Kõomäe ja Arne Maasiku hiljutine fotonäitus kandis nime „Otsijad”. Midagi otsivad ka „Pagejate” tegelased. Vastuseid Kõomägi oma lugejatele kandikul kätte ei too – üksikule saarele kolimine praktilise lahendusena ei toimi –, küsimusi aga küll. Kaunitar Daisy avastab ühtäkki, et tema plaanis keha müümise abil turundusõpinguteks raha teenida peitub koletu iroonia – kas tasub lüüa litsi, et sama eriala süvendatult edasi õppida? Kui tema asjad saavad selle valgustushetke järel vaid paremaks minna, siis disainer Gabrieli ja koduperenaise Delma tulevik jääb häguseks. Igal juhul on Kõomägi valmis saanud kergelt loetava ja samal ajal mitmekihilise popteose, mis meenutab Viktor Pelevini romaane. Kui ostsite Peep Vainu viimase raamatu, leidke kindlasti raha ka „Pagejate” jaoks.

Armin Kõomägi

„Pagejad”

JI 2009

189 lk