Zetode Jalmar Vabarna lubab mitte kunagi väsida

 (5)
Zetode Jalmar Vabarna lubab mitte kunagi väsida
Terje Lepp

Tä­na­vu esi­mest kor­da toi­mu­nud etnomuusika au­hin­da­de ja­ga­mi­sel te­gi 22-aas­ta­ne se­tust Vil­jan­di pä­ri­mus­muu­si­ka­tu­deng Jalmar Vabarna koos sõpra­de­ga puh­ta töö. Au­hin­naks ja­ga­tud ka­hek­sast puu­kul­bist kuue eest tu­li tä­nukõnet pi­da­da te­mal. Sest kol­mes ka­te­goo­rias oli võidu­kas te­ma isik­li­kult ja kol­mes te­ma bänd Zetod.

 — Kui­das muu­si­ka si­nu­ga juh­tus?

— Mu ema te­ge­les se­tu rah­va­lau­lu­ga, sel­le kõrval ma kas­va­sin. Olin ise ka ühes las­te lee­lorühmas, mil­le ni­mi oli Laanõtsirk. Si­du­vam su­he tu­li sel­lest, et ku­na­gi käi­si­me isa ja ven­na­ga poes, kus müüdi jalg­rat­taid. See oli sa­mal ajal, kui Värs­ka loo­di muu­si­ka­kool. Kõik lap­sed olid sin­na mi­ne­mas ja mi­nu­ga oli ka teh­tud jut­tu, kas ma lä­hek­sin. Al­gu­ses ma vist ei taht­nud min­na ja ütle­sin isale, et kui saan uue rat­ta, siis lä­hen. Mul­le os­te­ti­gi uus jalg­ra­tas. Olin üle lin­na Vins­ki ja mind võeti katsete kadalipust läbituna teis­test kaks nä­da­lat hil­jem muu­si­ka­koo­li vas­tu kla­ve­rit õppi­ma. Lõpe­ta­sin seit­se aas­tat kla­ve­rit ära, nel­jan­das klas­sis tu­li li­sa­pill ehk ki­tarr juur­de... Nüüd olen Vil­jan­dis kul­tuu­ria­ka­dee­mias.

Aga pä­ri­mus­muu­si­ka juur­de sain – muu­si­ka­koo­lis õppi­sin klas­si­kat – tä­nu an­samb­li­le Ze­tod. 2003. aas­tal küsis üks ini­me­ne, miks se­tu pois­tel oma bän­di ei ole. Värs­ka kul­tuu­ri­kes­kus võttis­ki sel­le en­da pea­le ja ajas pun­di kok­ku. Olin nen­de hul­gas koos paa­ri sõbra­ga, nen­de­ga me ju­ba män­gi­si­me-jäm­mi­si­me ki­tar­ri peal se­tu lau­le. Ze­to­de ju­hen­da­ja Krist­jan Prik­si kau­du sain kon­tak­ti ja läk­sin esi­mes­se pä­ri­mus­muu­si­ka­laag­ris­se. Sealt hak­kas see käi­ma. 2004. aas­tal tu­li­me ju­ba fol­gi­le esi­ne­ma, mis oli õud­selt põnev. Meil oli vist viis lu­gu. Rah­va­muu­si­kast ei tead­nud kee­gi mi­da­gi pea­le „Se­tu lau­lu”, mi­da tund­si­me vä­ga häs­ti kõik, ku­na oli­me sel­le sees kas­va­nud.

— Aga sa õpe­tad nüüd ise ka?

— Vä­he­sel mää­ral õpe­tan. Mul­le häs­ti meel­dib ja ma olen su­vel õpe­ta­nud pä­ri­mus­muu­si­ka­laag­ri­tes Võru­maal ja Mär­ja­maal. Sel aas­tal tu­leb mul es­ma­kok­ku­puu­de Ees­ti Et­no laag­ri­ga õpe­ta­mi­se mõttes. Nüüd on mul Vil­jan­di muu­si­ka­koo­lis kaks aas­tat staaÏi ka. (Nae­rab.) Õi­ge­mi­ni õpe­ta­sin eel­mi­sel aas­tal ühte an­samb­lit ja ühte õpi­last, nüüd õpe­tan ai­nult ühte õpi­last. An­sam­bel oli laisk. (Nae­rab.) Ütle­sin, et mul po­le sel­le jaoks ae­ga. Liht­salt ei jõud­nud.

— Sa oled ka Ees­ti meis­ter suu­sao­rien­tee­ru­mi­ses.

— Rat­tao­rien­tee­ru­mi­se Ees­ti meis­ter ka.

— Ah soo...

— Mõle­mat. Ku­ni Vil­jan­di aka­dee­mia esi­me­se poo­le aas­ta­ni olin ik­ka­gi tipps­port­la­ne. Ku­ni sain aru, et pean muu­si­ka­ga te­ge­le­ma. Värs­kas on orien­tee­ru­misk­lu­bi Pe­ko – se­tu ee­po­se ni­me­li­ne. Käi­sin kaks kor­da suu­sao­rien­tee­ru­mi­se maail­ma juu­nio­ri­de meist­rivõist­lus­tel, ühel aas­tal olin viie­teistkümnes. See oli vä­ga põnev ala mi­nu jaoks...

— Pi­did min­gil het­kel va­li­ku te­ge­ma: kas muu­si­ka või sport?

— Just. Ma küll käi­sin tren­nis vä­he­malt viis kor­da nä­da­las... Lõpuks ei saa­nud ae­gu klap­pi­ma ja ko­gu va­ba aeg ku­lus tren­ni­le, aga oleks pi­da­nud ku­lu­ma har­ju­ta­mi­se­le. Min­gi hetk lan­ges trenn ära. Võist­lus­tel ei saa­nud ka käia, sest bän­di­ga olid ju­ba män­gud. Värs­ka tree­ne­rid mind ei jah­ti­nud ja ot­sus­ta­sin muu­si­ka pea­le min­na. See oli mi­nu jaoks põne­vam.

— Sa oled ka näi­tu­se tei­nu­d…

Loe veel

— Kaks aas­tat ta­ga­si su­vel te­gin se­tu lõõtsamän­gi­ja­test näi­tu­se. Pil­dis­ta­sin ja lin­dis­ta­sin neid, kes män­gi­vad Se­tu­maal „lõõtsa­li­si”: kar­moškat, lõõtsa, ba­jaa­ni. Tead­sin häs­ti pal­ju pil­li­me­hi ja män­gin ka ise kar­moškat. Sel­les­sa­mas esi­me­ses rah­va­muu­si­ka­laag­ris, kus ma käi­si­n… Mu õde ei saa­nud kar­moška peal val­sirütmi­ga hak­ka­ma. Siis ütle­sin tal­le, et ku­rat, and­ku pill mul­le, õpin ära ja näi­tan et­te. (Nae­rab.) Õp­pi­sin­gi, hak­kas meel­di­ma. Sain oma pil­li ja õppi­sin plaa­dit­äie lu­gu­sid kuul­mi­se jär­gi ära. Siis ot­si­sin­gi need lõõtsa­me­hed üles, te­gin neist ja nen­de pil­li­dest pil­te ja pa­nin näi­tu­se üles. Mit­te vä­ga suu­re, aga sel­li­se mõnu­sa. He­li­ma­ter­ja­li on mul siia­maa­ni... (Näi­tab käe­ga kõrgus­tes­se.) Olen se­da Ees­ti pä­ri­mus­muu­si­ka kes­ku­se­le toi­me­ta­nud ja peak­sin ar­hii­vi­des­se vii­ma, kui võima­lus te­kib.

— Mis pil­lid on sul sel­ged?

— Põhi­pil­li­na män­gin ki­tar­ri, Gjangs­tas ok­tav­man­do­lii­ni, siis kar­moškat, kla­ve­rit enam eri­ti ei män­gi, aga tun­nen häs­ti. Hirm­sas­ti meel­dib trum­me män­gi­da. Olen pi­da­nud kõik kolm Ze­to­de trum­ma­rit väl­ja õpe­ta­ma. Või noh, te­ge­li­kult nii ei ol­nud. Esi­me­se trum­ma­ri pealt õppi­sin, siis tei­se pealt õppi­sin na­tu­ke ja õpe­ta­sin ise ka ja kol­man­da, prae­gu­se­ga on nii, et ta on meil kaks aas­tat ol­nud ja nii häs­ti trum­mi män­gi­ma õppi­nud, et us­ku­ma­tu. Sel­le kõrvalt olen en­da­le vi­lu­mu­se saa­nud. Se­da ho­bi ma kind­las­ti ei jä­ta ja soe­tan en­da­le komp­lek­ti. Vä­ga hea on en­nast väl­ja ela­da.

— Et kui väi­ke raev on sees...

— Jah... Tõmbad hi­gi­le ära ja siis on mõnus. (Nae­rab.)

— Si­nu koh­ta on öel­dud, et oled tu­gev front­man ja os­kad ini­me­si käi­ma tõmma­ta...

— See on us­ku­ma­tu, see on liht­salt jäe­tud mi­nu tööks. Ze­to­de­ga on­gi nii, et ütlen la­va ta­ga pois­te­le, et rää­ki­gu ka mi­da­gi, ju­ha­ta­gu järg­mi­ne lu­gu sis­se, ta­hak­sin pil­li hää­les­ta­da. Lõpuks pean ik­ka ise min­git lol­li tar­ka jut­tu aja­ma. Olen­gi häs­ti pal­ju koo­li saa­nud sel­le­ga, et mil­jon kor­da min­git täies­ti mõtte­tut ju­ra aja­nud ja hä­bist maa sis­se va­ju­nud. Sa­mal ajal on see mind hul­lult õpe­ta­nud. Nüüd on nii, et see lau­sa meel­dib mul­le. (Nae­rab.) Ega ma ei hin­da en­nast heaks ju­tu­me­heks, sest va­he­peal pa­nen ik­ka nii ämb­ris­se kui vä­he­gi võima­lik...

— Ühest va­nast Ze­to­dest rää­ki­vast loost lu­ge­sin, et Ze­to­de bän­di liik­med kuu­la­vad ena­mas­ti pun­ki. Kui­das on muu­si­ka­kuu­la­mi­se­ga nüüd?

— See oli ku­na­gi nii­moo­di. Mi­na ise eri­ti ei kuu­la­nud, aga kuu­la­sin tä­nu sel­le­le, et mu bän­di­liik­med kuu­la­sid. Olin sun­ni­tud... Siis oli Kaa­rel Ko­se Me­mo­riaa­lan­sam­bel ja sel­li­ne liin sees küll.

Prae­gu kuu­lan täies­ti sei­nast sei­na muu­si­kat. Pal­jud kuu­la­vad muu­si­kat, mi­da nad on har­ju­nud kuu­la­ma. Aga mi­na pühen­dun prae­gu uue­le mu­sa­le. Püüan ko­gu aeg mi­da­gi uut kuu­la­ta. Võib-ol­la, et see ei meel­di­gi mul­le. Sil­ma­rin­gi mõttes kuu­lan ka me­ta­l’it näi­teks. Põhi­li­selt ik­ka folkbän­de – need meel­di­vad mul­le.

— Kas on nii, et kuu­la­ma peab kõiki Ïan­re, et leiaks üles iva, mi­da lae­na­ta? Prae­gu te­hak­se nii­kui­nii põhi­li­selt se­gaÏan­ri­muu­si­kat. Kui võtta kas või va­ra­jas­te Ze­to­de külge klee­bi­tud pun­gi­silt...

— Ehk mit­te lae­na­ta, vaid snit­ti võtta. Meil oli pi­gem sel­li­ne las­te­punk, nüüd on na­tu­ke kor­ra­li­kum. Kui sa oled soo­loar­tist ja teed akus­ti­list fin­ger-sty­le-muu­si­kat, siis sul ei ole va­ja ot­se­selt eri Ïan­re kuu­la­ta. Aga bän­di­ga peab kõike kuu­la­ma, et teaks, mis toi­mub. Mi­na kuu­lan häs­ti pal­ju rok­ki, mul­le meel­dib näi­teks Limp Biz­kit või In­cu­bus. Neid on ala­ti hul­lult mõnus kuu­la­ta ja sealt on ala­ti mi­da­gi võtta või meel­de jät­ta.

— Kui pal­ju sa oled oma bän­di­de­ga Põhja-Ees­tis esi­ne­nud? Mul­le on jää­nud mul­je, et fol­gi jõud­mi­ne põhjao­sa­rii­ki­des­se on kui­da­gi vae­va­li­ne.

— Ole­me Ze­to­de­ga nüüd jär­jest enam Tal­lin­nas käi­nud. Aga see on vii­ma­sel ajal nii. Suur pauk po­le veel käi­nud. Kee­gi peab ot­sa lah­ti te­ge­ma (sel­le­ga te­gel­dak­se), aga na­ti­ke lä­heb ae­ga. Ini­mes­te­le on meel­de jää­nud, et folk on Vil­jan­di ni‰‰. Ei ar­ves­ta­ta se­da, et folk võib Vil­jan­dist väl­jas ka käia. Paa­bel käib ka üsna tih­ti Tal­lin­nas, või vä­he­malt käis... Aga ma ar­van, et suur pauk tu­leb veel.

— Kas põhjaeest­la­sed on siis pi­ka­toi­me­li­sed?

— Vae­valt. Vil­jan­dis te­hak­se fol­ki ja te­kib jär­jest uu­si folkbän­de, aga Vil­jan­dis ei ole Traf­fi­cut ega The Su­ni. Tal­lin­nas on rokk­muu­si­ka.

— Kas Ze­tod-koos-Len­na­ga- plaa­nid on ku­ju võtnud?

— On küll. Tu­leb ka koor. Se­tu­del, ka mu va­na­va­nae­mal, on kõik lin­dis­tu­sed koos koo­ri­ga, näi­teks „An­ne Va­bar­na oma koo­ri­ga”. Nüüd tu­leb ka Len­na Kuur­maa oma koo­ri­ga. Ehk siis Tsi­bihärb­la­seq, kes oli eel­mi­sel aas­tal fol­gil meie küla­li­ne, on ka nüüd ko­hal ja Len­na on ees­laul­ja. Te­gi­me sel­le as­ja tra­dit­sioo­nipõhi­se. Vä­ga pikk ka­va ei tu­le – um­bes viis lu­gu –, sest see on ik­ka­gi to­hu­tult eri­nev tee­ma sel­lest, mi­da Len­na teeb. Aga se­da põne­vam saab.

— Mil­lest Ze­to­de lau­lud rää­gi­vad? Me siin põhja pool ei saa aru.

— Mi­tu lau­lu rää­gi­vad iga­su­gus­te loo­ma­de tap­mi­sest. Kit­se ja lam­ba ja põdra tap­mi­sest. Siis ho­bu­se va­ras­ta­mi­sest ja sau­na te­ge­mi­sest ja riie­te te­ge­mi­sest, too­li­ke­se pa­ran­da­mi­sest. Elu­li­ne. Sel­lis­test sii­ras­test as­ja­dest.

— Mis sa siis teed, kui sa ära vä­sid?

— Ma ei vä­si ära. Lä­hen au­gus­tis Root­si, aas­taks In­ge­sun­di muu­si­kakõrg­koo­li õppi­ma. Tu­len paa­ri kuu ta­gant Ees­tis­se ja teen Ees­ti as­ju, aga mui­du ma ei ka­vat­se oma Root­si ae­ga üld­se Ees­ti as­ja­de pea­le ku­lu­ta­da.

Kus kuulata?

Jalmar Vabarna

Vt: myspace.com/jalmarvabarna

Zetod

•• Järgmine mäng 13. juunil

Rabarockil

•• myspace.com/zetod

Klapp

•• Järgmine mäng 18. juulil

Seto folgil Värskas

myspace.com/valkvabarnapriks

Viljandi Guitar Trio

•• Järgmine mäng 1. juunil Tallinna vanalinna muusikamajas

••myspace.com/viljandiguitartrio

Gjangsta

•• Järgmine mäng 27. juunil Pärnu hansapäevadel

•• myspace.com/gjangsta

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare