ZUGA teeb suure linna ning enamgi veel
Just lõppes Tartus Improvizzi festival, mis katsus seda kultuurilist fenomeni rohkem muusikute ja näitlejate vaatenurgast valgustada, nüüd näeb Kanuti Gildi stuudios ZUGA ühendatud tantsijaid, kes oma projekti on kaasanud kaks Beggars Farmi elektrikitarre sõrmitsevat muusikut.
Protsess kõige olulisem
ZUGA on üks esimesi tantsuühendusi, kes improvisatsioonilise liikumisega tihedamalt tegelenud. Kõige lähemal on nende ettevõtmised vanale heale happeningile, kus on võrdselt kohal dialoogilisus vaatajaga, konkreetne keskkond ja situatsioon, mis dikteerib tegevuse kulgu. Siin ja praegu sünnivad helid, liikumine, tekst, kuid ometi põhinetakse teatavatel reeglitel, võtame või elementaarsed loodusseadused. Lõpuks on tähtis vaid protsess, tulemus sõltub juba situatsioonist ja keskkonnast ning hilisemast kontekstipaigutamisest. Mitte miks?, vaid kuidas? on küsimus, mis neid tantsijaid-muusikuid selles konkreetses etenduses ühendab.
ZUGA tantsijate ühendus loodi 1999. aastal Tiina Möldri, Kaja Kannu ja Jarmo Karingu poolt. Hetkel on nad kõik aktiivsed vabakutselised koreograafid. ZUGA avastab järjekindlalt uusi ja eriilmelisi esinemispaiku, olgu nendeks trammivagun, suvaline maja või klubisaal. Koht tingib paljuski kogu koreograafilise tulemuse. ZUGA on osalenud rahvusvahelistel festivalidel Ameerikas, Eestis, Leedus, Poolas, Rumeenias, Venemaal, Rootsis ja Saksamaal.
##Impro ühineb Idaga
Lääne kultuur on alati olnud reglementeeritud, nii tõusevad seda etendust jälgides järjekindlalt pinnale assotsiatsioonid idaga, eriti zen-budism ja orientaalne inimkäsitlus. Tantsija Helen Reitsniku jõe-teemaline monoloog kinnitab ida ja impro ühisjooni veelgi.
Esinemis- ja vaatamisruumi piirid on nihutatud väljapoole reaalseid tõkkeid – vaatajad sisenevad saali, trampides lumiste jalgadega mööda vaipa, mis hiljem, kui seda kokku ja lahti rullitakse, saab üheks osaks etendusest. Vaataja mantel varnas on samavõrdne ruumikujunduse osa kui ta isegi.
Jazzisugemetega helimängud lähevad sujuvalt üle tantsulisteks etüüdideks, esialgu vaid kõrvus kumiseva kitarrisoolo olematute helide saatel. Kehad ja pillid saavad emotsioonide pikendustena vahepeal kombitsatena kokku, kuid põrkuvad taas nagu üks korralik kaheksajalg ikka. Orgaanilise terviku osadeks saavad iga kontsakriibe, sõrmekrabin, hingeldus ja vaatajate emotsioonipursked. Tantsijad peegeldavad üksteise liikumist, järgides samas intuitsiooni ja alateadvuse impulsse.
Tants ei lase lahti
Aga improvisatsioon ongi a priori interaktiivne, laienedes heal juhul tantsija-tantsija suhtest ka tantsija-vaataja suhteks. Hea impro viib publiku oma mängudega kaasa ja ei lase lahti enne, kui ise heaks arvab. Oht liialt oma asja ajama hakata ja vaataja-kuulaja tähelepanu kaotada on olemas, see juhtus rohkem Beggars Farmi poiste jämmimist jälgides ehk siis õigemini jälge kaotades. Tantsijad aga käest ei lasknud.
Raul Kelleri kirjutatud taustainfo kavalehel ja flaieril on kogu ettevõtmisega sarnane protsess oma pidevas muutumises ja emotsioonide diferentseerumises. Esialgu oli ta veendunud, et “need kaks poissi ja kaks tüdrukut on sattunud siia mingi juhuse tahtel. Nad ei ole tulnud koos. Aga neil on mingi ühine eesmärk. Igatahes praegu nad harjuvad veel teineteisega. Seda võib märgata siirast kohmetusest, mida nad püüavad varjata, kui nende kehad ukseavas teineteisele ette jäävad või üksteisele vargsi pillatud pilkudest”, Kelleri uues etendust tutvustavas tekstis nad juba “räägivad omavahel ja tundub, et jää on sulanud. Tüdrukud kõnelevad millestki vaimustunult ja poisid kuulavad neid. Ei, poisid on hakanud rääkima ja tüdrukud kuulavad. Nad tunnevad, et nad ei ole siia sattunud juhuslikult”. Nii et, eelarvamused ukse taha ja avatud olemisega Kanuti Gildi. Piletite arv on esinemispaiga spetsiifikast tingituna piiratud.
