Haapsalu HÕFF ehk kevadised õõvaotsingud

 (4)

Reedel avatud HÕFF-i juhatas sisse kolekollide tants-performance.
Reedel avatud HÕFF-i juhatas sisse kolekollide tants-performance.Foto: Silver Raidla

Eile alanud HÕFF pakkus retrohõngu, tõelist friigifilmi elamust, aga ka iiveldust.

Kella viie paiku saabudes, näis Haapsalu veel suhteliselt vaikne ja ka festivali peamisest toimumispaigast - Haapsalu Kultuurikeskusesest - hõngus ettevalmistavat, kuid kergelt veel unist meeleolu. Eks need kollid ja zombid ilmuvad ikka välja ju alles õhtutundidel.

12. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival juhataski mõned tunnid hiljem sisse baroki-stiilis kleidis ja verise suuga festivali kunstiline juht Maria Reinup ning tants-performance, kus publikule tantsisid kolekollid. Filmimaratoni avafilmiks oli Evan Katzi thrillerlik must-komöödia „Väikesed kuritööd“, mida reedest saab näha ka Netflixis. Los Angelese režissöör oli ka ise kohale tulnud ning õnneks taibanud suvised lühikesed püksid Eesti kevadele sobilikema pikkade pükste vastu vahetada. Katzi daytime noir stiilis filmi võib pidada ka omamoodi perekonnadraamaks, sest filmi peamine intriig keerleb laste ja vanemate suhete ümber.

Festivali avafilmiks oli sünge, kuid huumoriga vürtsitatud krimi-thriller "Väikesed kuritööd". foto: kaader filmist
Samal teemal:

Samal ajal linastus retroprogrammis 1988. aasta Venemaa arthouse klassika „Nõel“, kus peaosas astub üles legendaarne nõukogude poprokilaulja, laulukirjutaja, näitleja, kultusbändi Kino juht Viktor Tsoi (1962-1990), kes on ühtlasi ka filmi heliloojaks. Film tõesti lummas ka kolmkümmend aastat hiljem suurepärase muusikavalikuga sh Kino paladega. Kergelt moraliseeriv lugu narkosõltuvusest ja narkootikumidega seotud ärist on mõneti pigem kunstiline rännak tugevate läänelike mõjudega. Kuuldavasti uuris Tsoi enne võtteid põhjalikult Bruce Lee filme ja maneere ning seda on filmist ka näha. Tsoi hoiab oma isikliku karismaga filmi suhteliselt olematut süžeed koos ning pakub meeldejääva etteaste. „Nõel“ oli toona märkimisväärne just seetõttu, et taolisi olmelisi teemasid ja narkootikumide problemaatikat ei olnud enne kinolinal näidatud. Peale selle sobitus film mõnusalt keldrisse sisse seatud retrosaali koos ümmarguste laudade ning intiimse atmosfääriga.

Järgmiseks kultuurielamuseks või shokis sai James Bryan „Džunglilõks“, mis tõesti on friigifilm. Filmitud juba 1990. aastal, jõudis see eriskummaline müstiline linateos tee vaatajani alles eelmisel aastal. Lühidalt räägib film ekspeditsioonist džunglisse, kus kohalikud hõimud valgeid sissetungijad just rõõmsalt vastu ei võta. Film on tehud taotluslikult absurdne ning on seetõttu pööraselt naljakas. Näitlejate ebaehedad reaktsioonid, idiootne dialoog ja taotluslik amatöörlikkus teevad filmist jabura, aga samas värskendavalt humoorika vaatamise, mis kaalub üles ka eriti kehva heli ja pildikvaliteedi. „Džunglilõks“ on kindalsti midagi sellist, mida näeb vaid HÕFF-il.

"Toorelt" oli küll liiga õõvastav Eesti kinolevi jaoks, kuid teenis 2016. a. Cannes´i filmifestivalil FIPRESCI kriitikute preemia. foto: kaader filmist

Suure saali avapäeva viimane film „Toorelt“ otseselt hirmus ei ole, aga ajas südame korralikult pahaks vähemalt ühel filmivaatajal. Teisalt on 33-aastase prantsuse lavastaja Julia Ducournau filmis piisavalt palju kihte ja tõlgendamisvõimalusi, et tasuks teos kindlasti lõpuni vaadata. Kuuldavasti pakuti „Toorelt“ ka eesti filmilevisse, kuid selle levitamisest siiski loobuti, põhjenduseks „liiga raske“.

Lühidalt öeldes on „Toorelt“ suureks kasvamise ja sinna juurde kuuluvate vajalike initsiatsiooniriituste lugu. Taimetoitlasena kasvanud Justine läheb õppima veterinaariakooli, kus esimesel nädalal tuleb tal läbi teha parajalt jälgid rebaste ristimised. Justine´il tuleb nagu teistelgi esmakursuslastele süüa toorest liha, kuid erinevalt kaastudengitest õpetab see kogemus talle tema enda kohta rohkem kui teistele. Alguse saab sündmuste ahel, kus eest lendavad eesriided ja maskid ning mis parata ka ohtralt verd ja liha. Sarnaselt „Väikestele kuritöödele“ on ka „Toorelt“ määratletav peredraamana, öeldes üsna ühemõtteliselt, et veri on paksem kui vesi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare