Hullumeelsest ideest sündinud kodu Pärnus

Kui palju leidub neid, kes hülgaksid tuttava keskkonna ja rajaksid kodu linna, millega puudub varasem side ja kus kedagi ega midagi ees ei oota? Mööblidisainer Mairi Laide just nii tegigi.

Kahekorruseline Pärnu eramu, kus Mairi (34) meid oma perega vastu võtab, toimib nii kodu kui ka ateljeena. Seal valmivad omapärased nööpidega pingid ja otomanid, mida on hiljuti näidatud nii Põhjamaade suurimal sisustusmessil Habitare kui ka Disainiöö festivali disainitänaval ning mis on leidnud tee paljude eestlaste, aga ka välismaiste austajate kodudesse.

Tootedisaineriks saamisest ei osanud Mairi kooli ajal unistadagi. Tartu kõrgemas kunstikoolis mööbli restaureerimist õppides vaimustuski ta pigem vanast mööblist ja selle kordategemisest. Tartu tundus südamelähedane paik, kus elada, kuid elul olid töö ja kodukohaga hoopis teised plaanid.

Praegu elab Mairi koos helirežissöörist elukaaslase Lauriga oma kätega renoveeritud majas, mis asub Pärnu kesklinnast pisut eemal vaikses elamurajoonis. Kui võiks arvata, et suvepealinn Pärnu oma kinnisvarahindadega pole noorele perele just kõige sõbralikum lahendus, siis tegelikult kolitigi Pärnusse sobiva kinnisvara tõttu.

Mairi räägib, et Tartus Tähtvere korteris elades rentisid nad elukaaslasega mõlemad tööruume, kuhu aga tihti ei jõutud – näiteks kui lapsed haigeks jäid või muud olmeküsimused vahele tulid. Seega otsustati lõpuks, et mitme lisaruumi eest ei ole lihtsalt mõtet niisama renti maksta, vaid tuleb muretseda suurem elukoht, kus mõlema töökoht ja kodune elu ühe katuse alla ära mahuks.

Kodu ükskõik millises Eesti otsas

Uue kodu otsingu parameetriks sai suur maja ükskõik millises Eesti otsas. Et kumbki ei olnud parasjagu aheldatud kindla töökoha külge ja mõlemad ajavad järjekindlalt oma rida (Mairi tegeleb mööbliga, Lauri teeb heli järeltöötlust Eesti muusikute plaatidele alates Ivo Linnast ja Tõnis Mäest kuni Metsatölluni), siis ei olnud suurt vahet, millises Eestimaa otsas oma tööasju ajada. Maju käidi vaatamas kõige erinevamates paikades, küll maakohtades, pisikestes alevites ja linnades – Karksi-Nuias, Antslas, Kuusalus. Lõpuks jõuti otsapidi Pärnusse ja noortele meeldis kohe mõte, et meri on lähedal ning lapsed jõuavad mõnusasti kooli ja lasteaeda.

„Meie eelmine kodu asus Tartus Jakobi mäel ja paljud sõbrad ei saanud aru, miks tahame selle maha müüa ja kuhugi tundmatusse kohta kolida,” meenutab Mairi. Alguses pisut ka kaheldi – oli ju Lauri terve ja Mairi peaaegu pool elu Tartus elanud. „Aga öeldakse, et suured muutused mõjuvad hästi ja meile on kolimine väga hästi mõjunud.”

Mairi arvab, et ka oma signatuurtooteni – Pehmö pehme kattega ja metallraamil pingini – ei oleks ta ilma Pärnusse kolimiseta tõenäoliselt jõudnud, vähemalt mitte nii kiiresti. Tartus oli juba välja kujunenud omamoodi mugavustsoon ja kindlad kliendid, kes mööblit restaureerida lasid. „Sellist seisu, et pean ise hakkama midagi välja mõtlema ja disainiga tegelema, ei olnud,” meenutab ta.

Kuulutus: naine teeb mööblitöid!

Pärnusse jõudes pani noor hakkaja restauraator kohalikku lehte kuulutuse, et pakub mööbli katteriide vahetamise teenust. „See kujunes kohe omamoodi hitiks. Inimestel tekkis huvi, et naine teeb mööblitöid, ja tellimusi tuli küllaltki palju.” Samal ajal hakkas idanema mõte, et ehk peaks vana mööbli kordakõpitsemise kõrval ka ise midagi päris uut välja mõtlema. Alguses sündisid puitjalgadega polsterdatud pingid, pisut hiljem töötati välja ka metallraamil versioon.

Nööpidega pinke müüb Mairi nii kodu- kui ka välismaale ja kuna meie turg on küllaltki väike, siis valdav osa kliente tulebki just mujalt. Küll aga näeb Mairi potentsiaali ka Eesti turul, sest tema sõnul masstoodangut nii palju enam ei taheta ja üha rohkem hinnatakse iseloomuga käsitöömööblit kohalikelt tootjatelt ja disaineritelt. Eesti disaini eest ollakse nõus rohkem maksma ja ootama, isegi kui järjekord on poolteist-kaks kuud.

Ka kodu interjööris on Mairi tehtud pingid peaaegu igas toas koha leidnud ja neid on elamises päris palju. Maja alumisel korrusel asuvad Mairi ja Lauri tööruumid, avara talveaiaga köök-söögituba ja külalistetuba. Ülemisele korrusele jäävad magamistoad.

Uurin Mairilt, mis tunne on viibida kogu aeg ühes majas – seal vaba aega veeta, töötada ja lastega tegeleda. Kas töö ja vaba aeg teineteist segama ei hakka? Mairi ütleb, et nende perele nii sobib ja see on töötamiseks ja loomiseks ainuvõimalik lahendus – olla kogu aeg nii töö kui ka kolme väikese lapse jaoks kättesaadav. Ka on noored rahul Pärnuga, siin on loominguliseks tööks hea ja rahulik keskkond ning linn soosib igati väikeettevõtlust.

Maja sisustati ja remonditi nullist ning vahepeal sai selgeks, et vana maja korrastamine on suurem ja kallim töö kui uue ehitamine. „Kui sõbrad alguses seda maja nägid, siis arvasid nad, et oleme täiesti hulluks läinud. Naabergi ei jätnud ütlemata, et oleme paraja portsu otsa sattunud,” meenutab Mairi.

Elamu põhiosa valmis 1970-ndatel, seda on 1990-ndatel täiendatud juurdeehitusega. Sellegipoolest oli eramu seisukord ostu ajal mugavusest ja funktsionaalsusest väga kaugel, puudus isegi korralik kanalisatsioon ja ühtne küttesüsteem. Ruutmeetreid oli pere jaoks piisavalt, kuid ilusate tapeetide alt tuli välja üsna õnnetus seisus maja. Veel häirisid eramu madalad laed, seega lõhutigi elamist pool meetrit allapoole keldrisse, et ligi kahemeetrine Lauri tuppa ära mahuks. Kui restauraatorid teavad ja oskavad vana pärandit väärtustada, siis selle maja puhul polnud mõtet midagi algupärasest säästa. Nii lõhutigi viimnegi detail välja ja asendati uuega. Juhus viis noore pere kokku väga nutika ja hea ehitaja Henriga, kelle töömehed viisid ellu kõik küllaltki pöörased plaanid.

Samas ei viita interjööris miski sellele, et veel kaks aastat tagasi oli maja tõeline „pommiauk”. Seinad on värskelt viimistletud, neil ripuvad paljude Eesti kunstnike teosed ning kõik on maitsekalt tasakaalu ja harmooniasse seatud. Kõik viimistlustööd on Mairi ja Lauri ise teinud – plaatinud põrandad ja seinad ning ehitanud sauna. Kuigi võib öelda, et elamine on juba peaaegu kodu nägu, siis jupiti on veel veidi remontida ja suur maja, kus pidevalt tegutsetakse, ei saa kunagi päris valmis. „Ikka satub ette midagi, mis vajab kohendamist või muutmist.”