Mullu ÜRO tellimusel tehtud ravimite kättesaadavuse uuringust selgub, et 2010. aastal investeeriti maailmas ravimiuuringutesse ja -arendusse umbes 240 miljardit dollarit. Sellest 60% investeeris erasektor, 30% avalik sektor ja 10% mittetulundussektor. Seda arvestades peaks riikidel olema praegusest palju suurem sõnaõigus küsimuses, mis hinnaga ja millistel tingimustel ravimifirmad tervishoiuasutustele ravimeid müüvad või kui kaua ravimite patendid kehtivad. Praegu on tüüpiline, et uued ravimid saavad patendikaitse umbes 20 aastaks, mille vältel farmaatsiafirma saab ravimit müüa monopoolse hinnaga.

Parandamaks oma turujõudu läbirääkimisteks suurte ravimifirmadega on Eestil mõistlik liituda mõne riikide koostöögrupiga või algatada nende loomist. Meiega sarnase elatustasemega riikide grupp võib olla parem kui praegu kaalumisel olev BeNeLuxA.

Juhtivad ravimifirmad on oma lobi- ja turundustööga avalikule sektorile pähe istunud. Eilsest Eesti Päevalehest võisite lugeda, kuidas suured ravimifirmad on harjunud pidama riikidega kahepoolseid ja salajasi läbirääkimisi, sest neil on olemas ulatuslik teave riikide ravimipoliitikast ja ostujõust, vastaspoolel nende kuludest aga sama head ülevaadet pole. Tõsiasi, et pärast patentide lõppemist turule tulevate geneeriliste ravimite tootjad müüvad neid kasumlikult tihti isegi mitu korda odavamalt, viitab rasvasele kasumimarginaalile patendiajal.

Suurtest ravimifirmadest ei saa enamasti üle ega ümber, sest sobival ajal ostavad nad enamiku lootustandvate patentidega väikseid ravimiarendajaid kokku. Säärases olukorras aitab see, kui riigid liituvad oma läbirääkimisjõu tugevdamiseks koostöögruppideks. Praegu kaalub Eesti liitumist Belgia, Hollandi, Luksemburgi ja Austria grupiga. Liitudes saaksime juurde turujõudu, kuid võime kaotada võimaluse apelleerida hinnaläbirääkimistes oma väiksemale ostujõule. Sellest aspektist vaadates oleks meiega sarnase elatustasemega riikide grupp parem kui BeNeLuxA.