Must meri, see kõige sinisem...

 (11)
Kairi Prints
Kairi PrintsRauno Volmar

Must meri on meid läbi aegade paelunud. Pärast Läänemerd kindlalt teine n-ö kodumeri. Isegi lauldakse ja kirjutatakse neist samamoodi. Eesti merelaulud, kaluriromaanid – meri on neis ikka ju sügavalt isikustatud. Mustast merest ei laulda kuidagi teisiti, ka meie oma Georg Ots laulis „Чёрное море моё”. Ta räägib Mustast merest kui kallikesest, kelle peale kaasal poleks vaja olla armukade, sest nii või naa – ilma temata nagunii elada ei saa, sest ta on kõige sinisem (Must meri siis).

Kasvasin üles Pärnu ranna ääres tõelise merelapsena. Mu elu esimene suur reis oli Sotši, kus sattusin Mustast merest ja selleäärsest kuurortlinnast vaimustusse. Kõige suuremad lained ja kõige suuremad arbuusid. Mida veel vaja.

Üsna pikka aega polnud Musta mere piirkond eri põhjustel enam eestlase unelmate sihtkoht. Kui väravad lõpuks lahti tehakse, lähed ikka nendest välja, eks. Võimalikult kaugele. Nüüd aga on Must meri oma sini-siniste silmade pilguga taas eesti „meremehi” oma rüppe ahvatlemas.

Ma ei taha sellega üldsegi öelda, et tänase reisi-eri autorid just Musta mere vastupandamatul kutsel oma reisidel käisid. Gruusiat ja Türgit ei defineeri kaugeltki vaid meri, mille rüpes mõlemad need maad mõnulevad. Lihtsalt ma ise jäin unistama. Aga see on ju hea ja kas just sellist efekti ei peakski tekitama head reisilood?

Tänaseid lugusid saab lugeda ka väga mitmest teisest kui romantilisest aspektist ja seda ma ütlen küll, et targemaks saab igaüks. Tegu on ju kahtlemata äärmiselt põneva ja vastuolulise piirkonnaga. Ja nii tore, et me sinna jälle minna tahame.

Самое синее в мире, Чёрное море моё...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare