Oliiviõli külmkapikatse. Kvaliteetne külmpressiõli ei pruugi olla kõige kallim
Kasulik pani kuus jaekaubanduses saadaval olevat oliiviõli proovile ühes levinumas eksperimendis: asetasime kuus toodet ööpäevaks 3 °C juurde külmkappi, et näha, kas masstoodanguks villitud oliiviõli hangub, mis peaks viitama esmase külmpressi oliiviõlile.
12 tunni pärast olid klaasis pisut paksemaks muutunud kolm katsesse valitud õli: oliiviõli Castillo de Canena, Salvadori ja Borgesi maheõli. Ülejäänud kolm ei muutunud toatemperatuuril seisnud õliga võrreldes kujult kuigi palju.
24 tunni pärast polnud ükski õli hangunud, kuid kallimate õlide pinnale oli tekkinud suurem kogum jäigemat massi, mis pärast mõnda aega toas seismist „ära sulas”. Katsesse valitud kõige kallim oliiviõli Castillo de Canena (mis erines teistest juba välisel vaatlusel oma huvitava roheka värvuse poolest) oli kõige lähemal sellele, mida võiks nimetada hangumiseks. Võib-olla tulnuks õlidel veel ööpäev seista lasta, et põhjalikumaid järeldusi teha. Selle õli kvaliteedist annab aimu ka fakt, et niisuguseid pudeleid selle konkreetse õliga on maailmas ainult 20 000 pudelit.
Kalleim maitses paremini
Peale vaatluse võtsime mängu õlide maitseomadused. Oliivisemad ja teravamad olid Borgesi ökoõli, La Masia, Salvadori ja Castillo de Canena. Teised kaks tundusid maitselt mahedad, isegi maitsetud. Põnevaim maitse- ja lõhnanüanss kuulus kõige kallimale õlile, mille võib julgelt katse esikohale paigutada. Seejuures tundub maitsel ja värvil seos olevat. Mida tumedam või huvitavama kõrvaltooniga on õli, seda põnevam on selle maitse.
Teisele kohale paigutub katses Salvadori, kolmandale Borges, neljandale Costa D’oro, viiendale La Masia ja viimasele Pietro Coricelli. Ükski õli polnud oliivimaailmaga mitte kuigi tuttavale ajakirjanikule ebameeldiv, nii lühikese katse jooksul sai need ritta pandud tahenemist ja maitseteravust silmas pidades. Näib, et puhta maitse ja külmakraadide käes tahenemise vahel siiski kehtib mingi seaduspära.