Aadlikud ja talupojad
Rüütlid pidasid sõda, preestrid palvetasid ja talupojad tegid kõike muud. Sellist tööjaotust peeti jumala enda määratuks.
Selline maailmapilt pole kuhugi kadunud, vaid kumab ikka ja jälle läbi hilisematel aastasadadel sellele peale tõmmatud võrdõiguslikkuse rüüst. Mis see Ärmal toimunugi muud on kui lähtumine iidsest loogikast: aadlike asi on ajada tähtsaid riigiasju, nende olmeprobleemide eest hoolitsegu teised.
Rõhutan eriti sõna „aadlike”. Sest olemas on ka tõusikud, aga nende ainus huvi on kraapida enesele kõhu alla võimalikult palju hüvesid ja siis nende otsas lösutada, ühiskonnale midagi vastu pakkumata. Klassikaline tõusik oli Tammsaare loodud Köögertal, kellel puudusid igasugused aated ja ideaalid, oli ainult soov ennast vähemate suguvendade arvel täis õgida. Aadlik seevastu on valmis ohverdusteks, ta on nõus oma kuninga või isamaa eest verd valama. Ta teenib tões ja vaimus oma riiki, kuid peab samal ajal elementaarseks, et ka teda teenitakse. Ja eks selles ootuses peitu oma loogika: raske on juhtida riiki ja pidada läbirääkimisi teiste selle maailma vägevatega, kui pead samal ajal jändama ka torulukksepaga, kes on tulnud sinu tilkuvat kraani parandama.
Eks just sellele dilemmale rõhuvadki need lahked hääled, mis manitsevad president Ilvese Ärma taluga seotud kuludele ja toetustele läbi sõrmede vaatama. Põhimõttel, et ärme kiusame oma suurmehi. Nende asi on tegeleda suurte asjadega ning miski igapäevane ja maine ei tohi häirida hiiglaste rahu. Jutt sellest, et kõik inimesed on võrdsed ja ka president peaks oma arveid ise tasuma, tundub sel juhul samasuguse jumalavallatu jultumusena, nagu tundunuks Downton Abbey ülemteenrile Carsonile mõte, et lord peab ise oma kohvitassi pesema. Heldeke! Mis mõttes? Kohvitasside pesemine on ometi elukutseliste teenrite töö! Armulisel lordil on palju tähtsamat teha! Armulise lordi töö on olla lord.
Paraku pole Eestis aristokraatiat, pole kunagi olnudki. Me kõik oleme käinud samades koolides, samades kõrtsides, samas saunas. Kui keegi meie hulgast kipub end aadlikuks pidama ja veel aadlikuna käituma, siis tekitab see teistes jonnakat trotsi. Nojah, olgu peale, et sul on tähtis töö ja sa mõtled päevad läbi kohutavalt oluliste asjade peale, mis siis? Maksa kõigepealt gaasiarve ära!
See võib tunduda väiklane, ja eks ongi ju kõlanud hääli, mis kurdavad, et eesti rahvas innustub tühistest intriigidest, tarbib ebakvaliteetset ajakirjandust ja ajab puhtast õelusest kiusu. Samal ajal kui rahvuse suurvaimud üritavad tegeleda globaalsete teemadega, tullakse neilt kuluhüvitiste kohta aru pärima! Kui labane! Ja see mõtteviis ei iseloomusta üksnes poliitikuid. Enesekriitiliselt peab tunnistama, et ka mõnigi nn vaimuaristokraat üritab pälvida erikohtlemist – nemad ju ometi teenivad muusasid! Kes ihkab saada aadlikuks, kes vaimupreestriks.
Ainult et keskaeg on ammu möödas.
