Aarne Rannamäe homses LP-s: ühiskonnale tuleb kasuks, kui harjume elama natuke teistsuguste inimestega
Välispoliitikaga hästi kursis oleva inimesega on puhas lust rääkida pagulastest ja sellest, mis maailmas praegu toimub. Peatume ka ajakirjandusel, saate „Vabariigi kodanikud” uueneval formaadil, spordil ja tervisel. Alustame aga, nagu arvata võib, poliitikast ja pagulastest.
Kuidas sulle tundub, kas pagulaste sulandumine Euroopa ühiskondadesse on tegelikkuses üldse võimalik?
On ikka. Võtame või türklased Saksamaal. Sakslased ise kutsusid neid, nii nagu nad nüüd kutsusid pagulasi. Ajasid käed laiali nagu Jeesus Kristus Kaarli kirikus ja ütlesid: tulge meie juurde! Aga nüüd muidugi selgus, et isegi nii suurele riigile käib see üle jõu. Me polnud siin Euroopas üldse valmis nii massiliseks põgenikevooks. Vaatasime kõrvalt, andsime raha, tekke ja esmaabivahendeid, aga üldiselt istusime, käed rüpes, kuni need põgenikud olid Türgis ja Jordaanias põgenikelaagrites. Ja lootsime, et ehk nad sinna jäävadki. Aga nad ei jäänud sinna. Tekkis kurjategijate võrgustik, kes nägi rahateenimise võimalust ja hakkas tegelema inimeste üle piiride smugeldamisega. Tagajärgi me näeme. Ja see pole veel kõik. See asi läheb ainult hullemaks.
Viimasel ajal Euroopa linnades toimunud hirmuteod panevad sulandumise võimaluse sügavalt kahtluse alla?
Selge see, et kui miski kriitiline piir saab ületatud, hakkavad pöörlema teised hammasrattad. Praegu ju näeb kõikjal Euroopas, kuidas pannakse põlema varjupaikasid ja toimuvad massimeeleavaldused pagulaste vastu. Tuleb tunnistada, et ega me ei tea, kuhu need protsessid välja jõuavad.
Kas sulle ei tundu, et Eesti meedia on neid olukordi hinnates mõnevõrra lihtsameelne või leebe? Ei taheta näha kaasnevaid ohte.
Kui räägime põgenikest, siis kui palju neid siia tuleb? Vaata, mis meil akna taga toimub! (Seal on metsik tuisk ja torm – R. R.) Teiseks, meil on igal juhul mingisugune kohustus või siis ülesanne aidata. Peaasi, et me ei kordaks teiste vigu. Et me ei lükkaks neid kuhugi getosse silma alt ära ega laseks neil omapäi toimetada, vaid hõlmaks nad Eesti ühiskonda. Siis on ehk võimalik hoiduda kõiksugu halbadest intsidentidest.
Kui valitsusasutused hakkavad pagulasi hoogsalt ühiskonda hõlmama, küsivad kohalikud, et miks ei hõlmata me oma inimesi? Miks neid ei aidata?
Eks kindlasti. See on ju suhteliselt loomulik reageering. Ja täiesti selge on, et omadega tuleb samuti tegeleda. Aga ma arvan, et kui olukord on meil kontrolli all, siis eestlased ka harjuvad natuke teistsuguste inimestega elama. Kokkuvõttes tuleb see meie ühiskonnale kasuks. Oleme natuke liiga suletud ja liiga omas kinni.
