Aavo Kokk ja tsaari ema kaunis portree

Võimukandjate kujutamine on riskantne töö, tulemus sageli üheülbaline, ent sellest hoolimata äge.

Juhtusin olema Nõukogude Liidu sõjaväes just siis, kui riiki valitsenud ja sõjaväge juhtinud vanad mehed järjest surid. Nii oli diviisi kunstnikul kogu aeg tegemist: riviplatsile tuli maalida iga uue ülemuse hiiglaslik portree.

Ühel kaunil päeval hakkas ta lõuendile kandma kommunistliku partei uut peasekretäri Mihhail Gorbatšovi ja pidi lahendama delikaatse probleemi. Gorbatšovi kiilal pealael on mingi defekt. Verevalumi moodi plekk. Kas joonistada see pildile või mitte?

Jättis tegemata. Alles siis, kui väeossa saabusid ametlikud uue juhi värvilised portreed, maalis kunstik peasekretärile õhtuhämaruses pleki pähe. Sest ametlikul portreel oli selline.

Iga tubli riigiametniku seinal Eestis ja mujal ilmas on riigipea portree. Näod on erinevad, kuid maali või foto laad on kõikjal ühesugune. Portreteeritav peab paistma suursugune, tal peab olema hea näojume ja kui võimuga käivad kaasas mingid märgilised esemed, siis peavad ka need näha olema. Kokkuvõttes on tegemist ütlemata igava žanriga, kus piltide kompositsioon on alati ühesugune ja näod on hoolega retušeeritud või algusest peale rõõsaks maalitud.

Selliseid paraadpilte võib novembri lõpuni vaadata Urmas Sõõrumaa kunstigaleriis. Jelena ja Valeri Tsurkan on valinud ja näituseks komponeeritud Romanovite tsaariperekonna liikmete portreed ja büstid. Romanovid on perekond, kes valitses enam kui 200 aastat ja andis neile tööd.