Olete pidanud ka vägivallaga kokku puutuma?

Pean olema ettevaatlik ja teadma, kuhu tasub minna ja kuhu mitte. Kuna ma kaklustesse sattuda ei soovi, päästavad mind enamasti väledad jalad. Üldjuhul karjutakse siiski lihtsalt solvanguid. Koledaid kommentaare oli kuulda juba kuus aastat tagasi, kui siia kolisin, see pole uus asi. Ühe korra olen ka kakelnud. Keegi noris tüli ja mind ei jäetud rahule, kuigi palusin seda. Olin täiesti kindel, et satun sellele tüübile peksa andmise pärast jamadesse, aga pealtnägijad seletasid turvatöötajatele, et teine tüüp alustas. Oleme välismaalastest sõpradega arutanud, et asi on tõesti sealmaal, kus tuleb enesekaitsetunde võtma hakata.

Kas teie arvates on Eesti rassistlik maa?

Ei. Ma ei arva, et Eesti on palju rassistlikum kui mõni muu maa. Ja ma olen päris mitmes elanud. Kuid olen Eestis ikka palju kordi hirmu tundnud. Näiteks Tartut ma üldiselt väldin. Pidin kord seal ühe kõne pidama ja pärast kõnet palusin ürituse korraldajal mind raudteejaama saata. Ta rehmas käega, et Tartus ei tasu küll millegi pärast muretseda, sest Tartu on rahulik linn. Ma ütlesin seepeale, et ta ei mõista, on küll vaja muretseda. Jõudsime raudteejaama ja sõber tõdes kohe, kui märkas, kuidas kamp ebameeldiva välimusega skinheede mind jõllitas ja omavahel raevukalt sõnelema hakkas, et pidi tõesti mind saatma tulema.

Pikemalt loe juba homsest laupäevalehest LP!