Adrenaliiniklubi
Pikki ja kurnavaid motomatku armastavad mootorratturid tunnistavad, et ega see vist tavaline ole, et üheksa meest lähevad koos reisile ja tulevad tagasi ikka sõpradena. „Koos reisida on võimalik, kui sa oma mina suudad õigel hetkel alla suruda,” sõnastab klubi president Tarmo Kinkar. Omavahel kasvatakse üha rohkem kokku. Traditsioone sünnib juurde ja nalja ei pea nad tegemagi: üks poetab märksõna ja kõik puksuvad omaette naerda.
„Oodake, ärge aidake teda püsti, ma teen pilti!” kostab kõigi kõrvus kokkulepitud raadiosagedusel teade, kui keegi on kukkunud. „See käib klubivaimu juurde, et kui sinuga midagi juhtub, siis natuke irvitatakse, aga hätta ei jäeta. Kui sul on tõesti midagi hullu juhtunud, siis muidugi aidatakse kohe,” räägib Tarmo.
Sõbralik nöök hoiab tuju üleval. Kord kui klubis Isaks hüütud Heino Junolainen oli maha unustanud tsikli dokumendid ning seltskond tegi Poolas ja Ungaris kõrvalepõikeid, kuni DHL need talle järele lennutas, oli mitmeks päevaks teada, kelle kallal aasida. Heino ise ütleb, et oluline on osata taluda enda kulul nalja tegemist.
Kõik teel kohatud mootorratturid on „omad” ja alati räägitakse paar sõna juttu, kui mõni kaherattaline reisiseltskond ette satub. „Koola poolsaarel kohtasime vene rännumeest, kes oli oma BMW-le külgkorvi ehitanud,” meenutab Toomas Pärna. Nemad küsisid, et kuhu mees sõidab. Venelane vastas: „Noored rännumehed valivad sihtpunkti, kuhu sõita. Mina lähen põhja.”
