Age Oks ja Toomas Edur homses LP-s: karjäär tuleb lõpetada õigel ajal. Kui hea tantsija kustub rahva ees, on seda kurb vaadata

Rahvusvaheliselt kuulsaimad eestlastest balletitantsijad Age Oks ja Toomas Edur on näinud lähedalt Inglise kõrgseltskonna elu. Parimaks hindavad nad aga tagasihoidlikku elu Eestis: siin on vähe inimesi, puhas õhk, rohkelt loodust ja palju rohkem päikest kui Londonis.

Viimasel ajal räägitakse palju balletist. Põhjuseks eelkõige sel kevadel rahvusooper Estonias esietendunud ballett „Onegin”. Kõik vähegi kultuurielust huvitatud inimesed püüavad saada sellele pileteid, aga see on raske, et mitte öelda lootusetu – kõik hooaja viimased etendused on välja müüdud. Millest küll selline agar huvi balletikunsti vastu? Seda on kõige sobilikum küsida Eesti rahvusballeti kunstiliselt juhilt Toomas Edurilt (46) ning tema abikaasalt ja assistendilt Age Oksalt (45). Paarilt, kes on 20 aastat koos tantsinud ja saanud rahvusvaheliselt üheks tuntuimaks balletipaariks. Talendid saabusid Inglismaalt tagasi koju kuus aastat tagasi ja on nüüd pühendunud siinse balletikultuuri edendamisele.
Teeme intervjuud kunstilise juhi kabinetis. Toomase kõrval seisavad kargud, sest tema parem jalg on aheldatud kipsi. Age tuleb balletiproovist koos tütar Elizabethiga (5), kel on väikese haiguse tõttu lasteaiavaba päev ja kes saab veeta aega oma loomulikus keskkonnas, vanematega teatris kaasas.

Balleti kunstiline juht on kuus nädalat kipsis ja karkudel… Toomas, mis juhtus?
Vanad traumad... Mu hüppeliigesed on pehmed – ülimobiilsed, nagu arstid ütlevad, ja iga ebatäpne liigutus on trauma. Mul on olnud karjääri jooksul paar suurt kukkumist, olen mõlemat jalga vähemalt paarkümmend korda välja väänanud. Aga balletiartistina ei saa teisiti, pead riskima ja ennast pidevalt ületama, tegema ekstreemseid hüppeid ja trikke õhus. Piisab, kui maandud paar korda halvasti ja vigastus ongi käes. Nagu tippsportlastel ikka – ühel valutab siit, teisel sealt. Hiljuti näitasin proovis ette tõsteid baleriiniga ja purunesid viimased sidemed, nii et hüppeliiges hakkas logisema ja tuli rekonstrueerida jalalaba kõõluseid.

Vaadates „Onegini” populaarsust ja menu, tuleb nentida, et eesti rahvas on hakanud balletti rohkem armastama.
Toomas: Ballett on Estonias alati populaarne olnud, aga meeldiv on tõdeda, et vaatajaid on iga aastaga juurde tulnud. Teeme 20 etendust aastas rohkem kui kuus aastat tagasi, pluss tuurid ja väljasõidud – kokku ligi sada balletietendust hooaja jooksul. Hiljuti käisime Sevillas Teatro la Maestranzas ja sügisel reisime „Lumivalgekese” etendusega Tamperesse. „Bajadeeriga” oleme kutsutud taas Veneetsia prestiižikasse La Fenice’i teatrisse. Telekanal Mezzo filmis meid seal kaks aastat tagasi ja Eesti rahvusballetti näidati üle Euroopa. On uhke tunne ja suur au, kui kutsutakse tagasi. Viime lavastusi ka Eesti eri paigusse inimestele lähemale – Pärnusse, Tartusse, Paidesse.
Age: Usun, et vaatajale loeb, mis kvaliteeti teater pakub. Sõna levib. Üha rohkem tullakse vaatama kindlat etendust ja peaosatäitjaid. Ballettide külastus on suurenenud just kodupubliku poolelt, aga loomulikult on publiku hulgas ka turiste.

Mis on balleti õppimise juures kõige raskem, miks on ballett poiste hulgas jätkuvalt ebapopulaarne, kuidas veedab paar oma vähest vaba aega ja kas ka nende tütar hakkab õppima balletikoolis, saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!