See raha laenamise stseen, millest ka eelmine repliik pärit, on muide Lutsepa elus olulise tähtsusega. Teate küll, kui Toots läheb filmis "Suvi" koolivenna juurde ja ütleb, et luhvtitagu Tõnisson nüüd oma sajalisi. Just selle stseeni ajal käinud võtteplatsil ringi oma lavakoolikursust komplekteerinud õppejõud, lavastaja Merle Karusoo. Ning Tõnissoni mänginud poiss jäi talle silma. Aasta oli 1975 ja poiss töötas tollal hoopis autojuhina. „Kohe kevadel ma eksamitele ei läinudki, ehkki edasiõppimise soov oli olemas,” tunnistab Ain Lutsepp täna, 40 aastat hiljem ja meenutab järelkonkursi otsustavaid hetki. „Olin viimane, kes pidi luuletust lugema. Katkestati. Hakkasin juba minema, siis öeldi, et erialaeksam on sooritatud.”
Edasi läks nii, et Lutsepp on tänaseks 35 aastat järjest Draamateatri laval publiku ette astunud. Kas eelseisvad valimised toovad Lutsepa ellu uue ajaarvamise?

Enne vestlust teeb Lutsepp meile vaba päeva veetvas teatrimajas väikese ekskursiooni ja ühtäkki avaneb me ees liftiuks. „Ajad on muutunud, nüüd saab uuele tasemele sellise riistapuuga,” muheleb ta ja räägib, kuidas muinsuskaitselt lifti jaoks luba pidi küsima. Nüüd aga sõidame kõige kõrgemale korrusele, pilkasesse pimedusse.
„Tule tasakesi,” kutsub Ain Lutsepp ja ma astun ootamatult julgelt tundmatusse. Äkki näen prožektorite vahelt teatrimaja suurt lava otse enese all. Kuid sellega ei ole mu elamusreis veel sugugi otsas, sest nüüd avab näitleja oma garderoobi ukse: „Te astute hetkel Eesti kuumemasse garderoobi,” muheleb mees taas, viidates oma garderoobikaaslase Lembit Ulfsaki hiljutisele Oscari nominatsioonile. Mis aga neid mehi peale garderoobi veel seob?

Korraga on Lutsepal peod kõlisevaid kopkaid täis ja me intervjuu rahast algabki.

Pikka portreelugu, milles joonistub välja ehedaim Ain Lutsepp, saab lugeda juba homme laupäevalehest LP!