18.11.2012, 00:30
Ajakirjanik Krister Kivi tuulab vürtsikapis
Toitumise küsimuses ei ole miski mulle olulisem kui värvid ja vürtsid. Tulemus on enamasti maitsev ja kui uskuda antioksüdantide imevõimu, peaks koloriitsed ja krehvtised komponendid aitama veidigi tasakaalustada mu muidu üsnagi ebatervislikku elustiili.
FOTO:
Pimedast talvest 20 aastat tagasi on mu mällu jäänud ühes Lasnamäe korteris söödud õhtusöök, mis koosnes kuivadest valgetest saiaviiludest ja neile puistatud kollakast Meira aroomisoolast. Paneelmaja aknast avanes vaade mustavale soole ja paarile tuhmile tähele, mis rippusid selle kohal läbikülmunud taevas. Kahtlane, kas just sünnipäraselt hea maitse pärast – pigem seetõttu, et tegu oli kuudega, mil keegi esimest korda mu südame murdis –, igatahes olen ma aroomisoolast ja viilusaiast edaspidi ringiga mööda käinud. Ent vürtse hakkasin ma välisreisidelt siia, loorberilehe, sinepi ja tillipulbri triumviraadi valitsetud vürstiriiki salaja sisse tooma juba aasta hiljem.