Ajakirjanik kui ohver

Meedias töötades tuleb ette igasuguseid olukordi. Näiteks saatsin kaks nädalat tagasi endisele peaministrile Taavi Rõivasele küsimustega kirja, et võtta kokku Malaisia saaga – mida seal õigupoolest siis koos äridelegatsiooniga tehti. Nagu lehes ka kirjutasin, sain seepeale Dubais viibinud Rõivaselt kõne, milles ta teatas, et soovib selgitada, ja vastas üle tunnises vestluses minu saadetud küsimustele. Ütlesin, et lindistan kogu jutu, et saaksin hiljem teksti lindilt maha trükkida – nagu ajakirjanikutöö ikka käib. Nii mõnegi avameelsema lause järel mainis Rõivas, et see ei ole ajalehes kasutamiseks. Mõistagi jätsin need laused välja, pidades kokkuleppest rangelt kinni. Kogu intervjuu saatsin enne Rõivasele üle lugeda, et ta teaks sõna-sõnalt, mis lehes ilmub.

Pärast loo ilmumist kuulen Reformierakonna liikmetelt, kuidas Taavi Rõivas on fraktsiooni ees rääkinud, et ta ei andnudki mulle tegelikult intervjuud, vaid me lobisesime Dubai-Tallinna liinil üle tunni aja niisama. Kui nii, siis kust oleksin saanud vastused küsimustele, millele oli pädev vastama ainult Taavi Rõivas? Anonüümselt allikalt, kes juhuslikult mulle helistas? Nii kogenud poliitik ei saa pead liiva alla peita isegi siis, kui iseenda ütlemised hiljem millegipärast ehmatust tekitavad. Need on mul seniajani lindis. Julged rääkida, julge ka tunnistada, et täpselt nii sa asjadest mõtledki.