Ajaloolased: võimalik, et 1939-1940 oleks hääletult alistunud ka demokraatlik Eesti
Kas Konstantin Pätsi režiimi järgis ajastu autoritaarset joont? Kas demokraatia säilimise korral võinuks Eesti ajalugu hoopis teistsuguseks kujuneda? Millal Eesti rahvas täpsemalt otsustamisõigusest ilma jäeti? LP otsis vastuseid 1930. aastate ajalugu süvitsi uurinud teadlastelt.
Demokraatlik Eesti vabariik lakkas Tartu ülikoolis Pätsi režiimist doktoritööd kirjutava Peeter Kenkmanni hinnangul olemast umbkaudu 19. märtsil 1934. Tol päeval lükkas Konstantin Päts, peaminister riigivanema ülesannetes, sama aasta aprillis toimuma pidanud riigivanema ja riigikogu valimised „kuni kaitseseisukorra lõpuni” edasi. Neid valimisi ei korraldatud selle põhiseaduse alusel mitte kunagi.
1934. aasta märtsi teine pool sobib märkima autoritaarkorra algust ka sellepärast, et just siis hakati piirama kodanike põhiõigusi: sõna-, trüki-, koosoleku- ja ühinemisvabadust.
Ei vastuta riigikogu ees
Kui riigipöörajate endi retoorikas näpuga järge ajada, võib kindlalt väita, et Pätsi režiim oli autoritaarne vähemalt 29. augustist 1934. Sel päeval kohtusid ajakirjanikud siseminister Kaarel Eenpaluga ja tema väitis, et Eestis on võimul autoritaarne valitsus, kes „tugineb sisepoliitiliselt oma mõjuvõimule või oma autoriteedile” ega „kanna kõigekülgselt vastutust praeguse riigikogu ees”.
Kõigi küsitletud ajaloolaste arvates jäi Pätsi režiim autoritaarseks kuni lõpuni ehk Nõukogude okupatsiooni alguseni 1940. aasta juunis. „1936. aasta rahvahääletust, rahvuskogu kokkukutsumist ja uue põhiseaduse koostamist ei saa nimetada demokraatiaga flirtimiseks, sest sellisel viisil põhiseaduse koostamine ja kehtestamine tähendas kehtiva põhiseaduse rikkumist ning rahvas ei olnud referendumil ja rahvuskogu valimistel oma otsustes vaba,” märgib Peeter Kenkmann.
Tartu ülikooli ajaloodotsendi Ago Pajur Pajuri hinnangul muutus Pätsi režiim iga aastaga järjest autoritaarsemaks: oli 1934. aastal kõige demokraatlikum ja 1939. aastal kõige autoritaarsem. „Rahvuskogu põhiseadus ei toonud päris kindlasti tagasi demokraatiat, vaid üksnes võimaldas edaspidi valitseda põhiseadust rikkumata (tagasipöördumine õiguslikkuse juurde),” ütleb Pajur.
Kuid kuidas on lood igipõlise küsimusega 1939. ja 1940. aastast? Mäletatavasti nõustus Eesti 1939. aasta sügisel nn baaside lepinguga ehk lubas sisse Nõukogude sõjaväe. 1940. aasta juunis aga allusime Nõukogude Liidu ultimaatumile, lasime punaväel kogu Eesti enda võimu alla võtta ja Pätsi allkirjaga määrati ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsus.
Kas demokraatlik valitsus oleks käitunud teisiti, lahendanud olukorra paremini? Ago Pajur tõdeb toonaste alternatiivide nappust: „Võib-olla – aga üksnes võib-olla ja sedagi väga-väga suure küsimärgiga – oleks otsustatud vastu hakata.” Tema sõnul ei olenenud see niivõrd demokraatia-autoritaarsuse vahekorrast, vaid konkreetsetest isikutest, kes riigitüüril seisid ja riigi poliitikat oluliselt mõjutada suutsid. „Ei saa kaugeltki välistada, et mõned Pätsi-Laidoneri-Eenpalu järglased autoritaarse Eesti eesotsas otsustanuks hoopiski vastuhaku kasuks, vajamata selleks parlamendi ega rahva heakskiitu,” toob ta näite.
Pealegi võinuks ka demokraatlik valitsus valida alistumise. „Tegi seda ju ka demokraatlik Tšehhoslovakkia ja eks soomlastegi Talvesõtta sattumine oli rohkem tööõnnetus – venitamistaktika läbikukkumine –, mitte näide demokraatliku korra eelistest,” märgib Pajur. Tartu ülikooli politoloog ja ajaloolane Andres Kasekamp juhib tähelepanu tõsiasjale, et Eesti ei käitunud sugugi unikaalselt. „Lätlased ja leedulased tegid 1939. ja 1940. aastal samad järeldused. Tegu polnud ka pelgalt Pätsi isikliku otsusega, vaid see oli (kitsa) eliidi sisene konsensuslik olukorrahinnang,” arutleb Kasekamp.
Tallinna ülikooli vanemteaduri Magnus Ilmjärve sõnul polnud Eestil ja teistel Balti riikidel 1939. aasta sügisel alternatiivi, laveeriti Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ennustati nendevahelist sõda ja panustati Saksamaa võidule, sest erinevalt Nõukogude Liidust säilitasid natsid eraomandi. Sõda oodates üritati aega võita, tehes Nõukogude Liidule järeleandmisi. „Nn viivitusvõitlus nurjus: see lõppes täieliku tasalülitamisega ja demokraatia puudumisel oli selles kõiges oma osa,” nendib Ilmjärv.
Peeter Kenkmann võtab 1939. ja 1940. aasta valikute kohta peetava arutelu kokku niimoodi: „Sõltumata sellest, kas mõni teine valitsus oleks teinud 1939. ja 1940. aastal midagi halvemini või paremini, väärisid Eesti kodanikud vabadusi austavat ja demokraatlikku riigikorda ka vahepealsetel, NSV Liidu okupatsioonile eelnenud aastatel.”
Olgu, tunnistame, et Päts korraldas riigipöörde ja hakkas valitsema autoritaarselt, kuid kas see oli tingimata halb ja oma ajastu kontekstis midagi erilist? Nii mõnigi Euroopa riik oli kogu kahe maailmasõja vahelise aja ebademokraatlik (näiteks Nõukogude Liit) või muutus ajapikku autoritaarseks (meile lähematest näidetest Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa). Kõva käega riigijuhid olid moes ja demokraatia ei olnud nii kõrges hinnas kui tänapäeval. „Demokraatia polnud tõepoolest enam moes, aga ta oli Eestis olnud edukas ja oleks võinud jääda püsima, kui Päts poleks sekkunud,” tõdeb Andres Kasekamp. Ago Pajur nendib, et on raske end toonase ajastu konteksti asetada. „Samas, autoritaarsus võis ju olla in, aga ega’s see tähendanud veel, et Eestilgi tuli kõik toonased „moeröögatused” kaasa teha,” leiab ta. Kõige teravam on selles küsimuses Jaak Valge arvamus. Tema sõnul ei tasu 1930. aastate maailma autoritaarsuskalduvust üle hinnata. „Ühiskondade demokraatiaküpsust väljendab muu hulgas individualiseerituse tase. Eestis oli see väga kõrge, kõrgem kui demokraatia säilitanud Soomes, Iirimaal või Tšehhoslovakkias,” kinnitab Valge.
