Alison Gopnik: juba üheaastased teevad statistikat
Juba kolm aastakümmet on Ameerika arengupsühholoog Alison Gopnik uurinud lapselikku mõtlemist. Nõuandeid vanematele, õpetajatele ja ka firmajuhtidele, kes teda 2010. aastal Davosi majandusfoorumil kuulasid, peab ta siiski vaid oma uurimistöö kõrval-produktiks. Ta tahab mõista inimese elu terviklikult: California ülikoolis Berkeleys on ta ühtaegu nii psühholoogia kui ka filosoofia professor. Kohtume Alisoniga tema vanas puumajas. Pärast kolme poja väljakolimist on siin harjumatult vaikne, ütleb ta. Samal päeval on oodata külla neljakuust pojapoega, kes on tema esimene lapselaps.
Proua Gopnik, kas teie tahaksite uuesti laps olla?
Mul oli väga täiuslik lapsepõlv. Tahaksin hea meelega näha uuesti ühe nädala vältel maailma läbi kolmeaastase lapse silmade. See hõlbustaks minu tööd. Aga pidevalt laps olla? Ma ei usu, et ma suudaksin selle tundeintensiivsusega pikalt toime tulla. Kujutlege, et te näete esimest korda elus Pariisi, samal ajal piinab teid õnnetu armulugu, olete just äsja ära tõmmanud terve paki Gauloises’e ja joonud kolm espressot – umbes seda tähendab olla tita. Me saame seda järeldada aju-uuringute põhjal. Mulle tundub selline seisund üpris väsitav.
Kas te nimetate kolmeaastast tõesti titaks? Minu kaheaastane poeg ja mu nelja-aastane tütar oleksid selle peale solvunud! Nad nimetavad titaks lapsi, kes on pool aastat nooremad kui nemad ise.
Jah, kindlasti. Paljud lastelood räägivad soovist rännata üksi, ilma täiskasvanuteta läbi maailma.
Nagu Pipi Pikksukk või Mowgly džunglis.
Nad tahavad olla sõltumatud, põgeneda laps olemise eest. Alles täiskasvanuna lubame endale luksust seda aega nii kaunina kujutada.
Te kirjutate, et lapsed ja täiskasvanud on nii erinevad, nagu oleks maailmas kaks erinevat inimliiki. Kuidas te selle peale tulete?
Me peame lapsi puudulikeks, vigadega täiskasvanuteks. Nii näevad seda õpetajad, aju-uurijad, filosoofid. Isegi Jean Piaget, kes oli suur arengupsühholoogia pioneer – esimene, kes võttis laste mõistust tõsiselt – kirjeldas eeskätt nende defekte, aga mitte seda, mis eelised lastel täiskasvanute ees on. Palju tõenäolisem on, et me peame loodusele nende tugevuste eest, mis on meil eri elufaasides, kindlate nõrkuste näol mõningast hinda maksma. Siit ka erinevused. Röövikud ei ole ju ka puudulikud liblikad.
Aga meie lapsed on ikkagi meie moodi.
Väliselt. Miks on arengupsühholoogia nii tore? Sest marslasi pole olemas. Ja kui tahate uurida Maa-välist teadvust, siis kõige lähedasemad sellele on väikeste kehade ja suurte kehadega olendid. Kaheaastase puhul on kõik sõna otseses mõttes teistmoodi, kui oletatakse. Ja need „alienid” kontrollivad meid – sageli ilma et me seda ise märkaksime.
Väitsite, et lapsed on täiskasvanutest teadlikumad. Mida te selle all täpselt mõtlete?
Filosoofide arvates on erinevaid teadvuseliike: tähelepanu iseenda sisemise seisundi ja välisilma vastu. Esimest pidas silmas Descartes oma lausega „mõtlen, järelikult olen”. Aga see, kes pühendub üksnes iseenda mõtetele ja tunnetele, jätab ümbruse kõrvale.
Loomaaias märkab minu nelja-aastane tütar iga täiuslikult maskeerunud kahepaikset. Tema kaheksa-aastane, natuke unelev õde näeb aga ainult tühja terraariumi.
Et väiksemad märkavad rohkem, ei näita üksnes eksperimendid – ka üks kaubamaja detektiiv rääkis mulle seda. Ta jälgib toimuvat müügisaali kohal olevalt rõdult, kus ükski täiskasvanu teda ei märka. Kuid alla viieaastased lapsed lehvitavad talle. See näitab, kui palju lapsed meile õpetada saavad.
Küsimus, kas on olemas midagi sellist nagu kaasasündinud tarkus, on igivana. Juba Kreeka antiikfilosoofid mõtisklesid selle üle.
Väikelapsed on tõelised meistrid seoseid leidma. Juba üheaastased tegelevad alateadliku statistikaga: nad suudavad eristada sagedasi sündmusi tavatutest ja tuletada nende põhjal reegleid. Kolmeaastastel on ettekujutus põhjusest ja tagajärjest. Nad saavad selle mängides kõigega, mis kätte satub.
Lapsed ja teadlased saavad seeläbi kiiremini targemaks kui läbimõeldud eksperimentidega. Esimestel eluaastatel meenutab mõistus laternat: ta valgustab kõike, mis talle vastu tuleb. Tema ainus eesmärk on maailma kohta võimalikult palju teada saada. Hilisemas elus, kui peame tulemusi saavutama, on tähelepanu suunatud nagu prožektori valgusvihk.
Millal me kaotame avara pilgu?
See algab umbes viieaastaselt. Pole juhus, et umbes sellesse ikka jääb enamikus maades ka kooliminek.
Klassitoas õpetatakse lapsi eesmärgipäraselt mõtlema. Leonardot nimetatakse geeniuseks, ehkki ta oli vaevalt neli aastat koolis käinud .Aga võib-olla oli lapseliku mõtlemise säilitamine tema õnn!
Olen uurimiskeskustes väga tähtsatele füüsikutele öelnud, et teadlased on suured lapsed. Nad nõustusid. Aga muidugi ei saa kõik olla Peeter Paanid. Me vajame ka inimesi, kes mõtleksid eesmärgipäraselt.
Mulle näib, et enam lapselikku mõtlemist võiks olla tervendav ja kasulik. Mitte eesmärgipärasuse asemel, vaid sellele lisaks.
Enamik täiskasvanuid peab kõvasti pingutama, et saavutada see laternalik teadvus. Abi võib olla meditatsioonist ja reisidest, kus sihipäratult ümbrust avastame, ka n-ö sabatiaastatest. Lapsed aga on täiesti loomulikult sellises seisundis.
Kui me neid sellest seisundist välja ei tiri.
Just sellepärast tekitab laste varajane arendamine minus segaseid tundeid. See võib teha palju head lastele, keda kodus vähe stimuleeritakse. Kuid ohtlik on tänapäeval lasteaedadele avaldatav surve, et nad lapsi õpetaksid.
Enamasti teevad seda vanemad, kes tahavad, et lapsed oskaksid juba esimesel koolipäeval lugeda või aktsendita hiina keelt rääkida.
Üks New Yorgi ema kaebas hiljuti ühe eelkooli peale, sest tema kolmeaastane laps mängis seal liiga palju ja teda ei valmistatud piisavalt ette kolledžisse minekuks! Ja siis imestame professoritena tudengite üle, kes teevad kõvasti tööd – kuid mõtlevad vaid sellele, mida eksamil küsitakse.
Me ise oleme nad välja valinud! Selle asemel peaksime soosima noori, kes kukuvad tähtsal eksamil läbi, sest arutlesid eksamieelsel ööl koidikuni elu mõtte üle! Just tänu sellisele hoiakule on sündinud filosoofia ja teadus.
Niisiis töötavad paljud auahned vanemad kummalisel kombel vastu sellele, mida nad tahavad – tegelikult tahavad nad ju tarku lapsi.
Nii see on. Lastel on hämmastav oskus mõista, kas täiskasvanud teevad midagi üksnes selleks, et neid õpetada. Ühes eksperimendis näitas mu kolleeg nelja-aastastele keerukat elektroonilist mänguasja. Omaette jäetuna tegid lapsed õige pea ise kindlaks, mida kõike selle asjaga teha saab. Teistele lastele näitas ta aga sihipäraselt paari selle mänguasja funktsiooni. Ja ruumist väljudes kordasid lapsed ainult neid paari funktsiooni, mida ta oli neile näidanud.
Mida lapsed mängides õpivad, ei saa ette näha ega kontrollida. Ilmselt napib auahnetel vanematel usku laste õppimisvõimesse.
Varem oli enesestmõistetav, et lastega käitumist sai oma õdede-vendade ja nõbudega harjutada. Niisiis oleme oletatavasti esimene lapsevanemate põlvkond, kes puutub lastega tihedalt kokku alles ise emaks-isaks saades. See tekitab tohutut ebakindlust. Ühtlasi teame väga hästi eesmärgipärast töö- ja haridusrindel tegutsemist ning püüame selle mudeli ka perekonnaellu üle kanda.
Seejuures ei sõltu asjad sageli sugugi niipalju sellest, mille me oma lastele selgeks õpetame. Olulisem on pakkuda neile turvalist ruumi, kus nad saavad ise oma avastusi teha. Teine tee on niisiis tajuda, mida tähendab olla laps – ja mõista, mida laps praegu vajab…
… mida arengupsühholoogia meile ka päris ei ütle. Kirjeldate kolme- või viieaastase lapse fiktsiooni – ehkki tegelikult on iga laps isiksus.
Oletan, et laste teatud kalduvused aja jooksul üha tugevnevad. Alguses võivad need olla väikesed – üks laps teeb meelsamini suuremaid, teine natuke väiksemaid liigutusi. Lapsed valivad ise ümbruse, mis nende loomusega sobib, ja vanemate ja kasvatajate reaktsioon sellele üha tugevdab neid eelistusi.
Seejuures ei saa vanemad oma lapsi piiramatult toetada. Lapsed vajavad sageli enamat, kui me neile pakkuda saame. See on minu jaoks isaks olemise valus pool.
Vanemaks olles satume argipäeviti kõige sügavamate moraalsete dilemmade ette. Seegi teeb meie suhte lastega filosoofiliselt nii huvitavaks. Üheski teises suhtes ei hoolitse me teise eest nii palju. Armastan oma meest ja püüan olla talle hea naine: teen talle süüa ja kuulan teda. Aga kui teeksin väikelapse jaoks ainult seda, oleks see lapse väärkohtlemine. Seejuures lapsed tihtipeale isegi ei märka meie ohvreid. Kui lapsed peaksid pidevat hoolitsust millekski eriliseks, oleks see ohumärk.
Mis küsimusi see oli, millele vastuse otsimine teid filosoofiani viis?
See, kust tuleb meie maailmateadmine. Arvestades, kui vähe infot me meelte kaudu saame, teame uskumatult palju. See on minu jaoks ikka veel mõistatuste mõistatus. Juba Platon imestas selle üle. Lugesin teda esmakordselt kümneaastasena.
Kas te mõistsite teda?
Mu vanemad poleks kunagi öelnud, et meie, lapsed, ei suuda üht filosoofi mõista. Nad andsid meile iga raamatu, sest eeldasid täiesti arukalt, et otsime endale kohased lõigud ise välja. Pealegi on paljud filosoofid öelnud, et nad hakkasid Platonit lugema umbes selles eas või veidi hiljem.
Kuna ta kirjutab nii imeliselt ja näitlikult.
Kaheksanda ja kümnenda eluaasta vahel hakkavad lapsed tavaliselt esitama teoloogilisi küsimusi. Näiteks: kuidas see kõik tekkinud on? Juba kolmeaastased küsivad, mis toimub teise inimese peas ja miks ta midagi teeb. On normaalne, et lapsed otsivad aja jooksul vastuseid üha avaramatele küsimustele – kuni lõpuks hakkavad arutlema, kas tervel maailmal võib olla mingi mõte.
Kas teid ei ole kunagi kurvastanud, et lapsepõlv möödub nii kiiresti?
Ikka. Jaapanis on imepärane mõiste – aaware. See tähendab mööduva erilist ilu: nagu kirsiõied või esimene lumi. Kes tahab seda nautida, peab sellele anduma – ja armastama kirglikult seda, mida ta ei saa kontrollida ega kinni hoida.
©: Stefan Klein.
Esmalt ilmus intervjuu 20.9 ajalehes Die Zeit.
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson.Stefan Kleinsündinud 1965
on saksa füüsik ja teaduspublitsist. Klein on õppinud Müncheni ja Grenoble’i ülikoolis füüsikat ja filosoofiat. Doktorikraadi sai ta Freiburgi ülikoolist biofüüsika alal. Eesti keeles on ilmunud tema teosed „Õnne saladus” (2005), „Kas kõik on juhus?” (2005) ja „Aeg. Aine, millest koosneb elu” (2009).Alison Gopniksündinud 1955
on Ameerika psühholoogia- ja filosoofiaprofessor California ülikoolis Berkeleys. Ta on tuntud kognitiivse ja keele arengu uurimuste poolest, kusjuures tema fookuses on keele mõju mõtlemisele ja vaimuteooria areng. Ta on kirjutanud neli raamatut ja üle saja teadusartikli.
