Allar Jõks homses LP-s: mõelda, et see noormees, kelle vabastasin, tappis samal õhtul inimese…
Jõks meenutab, et pärast ülikooli, 1991. aastal, väga keerulisel ajal Haapsalus kohtunikuna töötades ei teinud ta küll ühtegi sellist otsust, mille pärast oleks häbi. Aga on paar kohtuasja, mille pärast ta vahepeal magada ei saanud. „Üks juhtum oli selline, kus vabastasin kohtusaalis istungi ajal vahi alt noormehe ja määrasin talle tingimisi karistuse. Kuritegu polnud eriti raske ja ma usaldasin inimest. Järgmisel hommikul sain teada, et see tüüp oli läinud Taeblasse koos sõpradega vabanemist tähistama ja seal tüli käigus kellegi noaga tapnud. Mõelda, et see inimene, kelle vabastasin, tappis samal õhtul inimese… See võttis pikaks ajaks une. Ma võin öelda, et see oli minu viga. Kui oleksin osanud sündmusi ette näha, poleks teda vabaks lasknud. Mul oli ju võimalus ta kauemaks vahi alla jätta,“ räägib Jõks.
Teine juhtum, mida ta on väga kahetsenud, oli see, kui kohtus oli keegi tapmissüüdistusega inimene, aga tema süüdi mõistmiseks ei leitud tõendeid. „Vaatasime ühest ja teisest otsast, aga ei olnud tõendeid. Mõistsin ta õigeks. Läks kolm-neli aastat mööda ja leiti veel üks laip ja tõendid... See oli juhtum, mis mind kaua painas. Oleksin võinud ju teistsuguse otsuse teha.“
Kas kohtuasjad, need koletud lood, jäid toona kauaks n-ö sisse elama või oli sul siiski oskus end säästa ja juhtumitest distantseerida?
Kui sa õiguse läbi südame lased, et väga õiglane otsus teha, siis hakkab see sind tegelikult kurnama. Kui olin neli aastat Haapsalus kohtunik olnud, tahtsin sealt tõesti ära. Tapmised, moosi- ja jalgrattavargad, lahutused ja laste jagamised.... Sa näedki iga päev elu kõige mustemat poolt. Elad selle sees. Õnneks tuligi peagi ettepanek Tallinna ringkonnakohtusse minna.
Aga tulles tagasi su küsimuse juurde – need lood tõesti painasid mind. Ma ei maganud, mõtlesin sageli pikalt, kas tegin ikka õige otsuse…
Muide, üks unenägu, mida ma Haapsalus olles tihti nägin, oli selline: sõidan autoga Nõvalt Tallinna, sinna vahele jääb Rummu, kus asus riigi suurim vangla ehk koht, kuhu ma kohtunikuna süüdimõistetuid saatsin. Nägin unes, kuidas öösel sõites just Rummus midagi autoga juhtub ja olen sunnitud oma hädas keset seda asulat seisma jääma ning mingid mustad jõud hakkavad liikuma… Kuni hirmuga ärkasin. Aga ükskord juhtus päris elus nii, et mu autol purunes rehv just nimelt keset Rummu asulat…Aga õnneks see oli päevasel ajal.
Olid kohtunik üleminekuajal – vana kord enam ei kehtinud, uus veel eriti mitte. Palju oli n-ö halli ala. Kas tol ajal altkäemaksu pakuti? Üritati jõuliselt mõjutada?
Altkäemaksu ei pakutud, aga Haapsalus oli selline kuulus pank nagu Lääne-Eesti Pank – esimene Eestis, mis pankrotti läks. Mina olin selle pankrotiasja kohtunik. Ja tõesti, ühel pühapäeval, kui ma kohtumajja läksin, et esmaspäevaks selles kohtuasjas otsust kirjutada ja istungiks valmistuda, helistas mulle lauatelefonile selle pangaga lähedalt seotud inimene. Küsimus oli selles, et kui ma oleksin selle panga pankroti väljakuulutamist saanud kuu või kaks edasi lükata, siis väidetavalt oleks raha leitud, pankrotti poleks tulnud jne. See jutuajamine oli selline, et .... Keegi ei pakkunud otseselt raha, aga kaunis tungivalt üritati mind mõjutada küll.