Alvar Roosimaa: õige siider pole mingi õlle magus aseaine, et end valutult täis juua

Määramatus on igasuguse äri paratamatu osa, sellist asja nagu „riskivaba investeering” ei ole olemas ega saagi olla, võtab tugeva finantsmaailma taustaga siidrivabrikant kokku oma kogemused.

2000. aastal ostis noor börsimaakler Alvar Roosimaa (41) endale suvisteks olenguteks maamaja. Et Jaanihanso talust võiks 15 aasta pärast kasvada välja esimene kodumaise käsitöösiidri vabrik, ei osanud keegi siis veel ette näha. Jaanihansolt sõidab Pärnusse pool tundi, Tallinna veidi alla pooleteise tunni. Siidrivabriku ja Roosimaade talu vahel laotub vastküntud põllumaa, mille Alvar plaanib veel selle aasta sees õunapuid täis istutada, kokku 3700 puud.

Peremehel on praegu käed ja jalad tööd täis.

„Vabriku arendamise peale läheb praegu 120% ajast. Muid hobisid mul ei ole,” ütleb ta siidrivabriku poenurgakeses istudes ja muheledes. LP külaskäigu ajal putitab siidrivabriku rahvas vana õunapressi, et see maha müüa. Tuleva hooaja mahtudeks jääb see vabrikule juba liiga väikeseks. Tegelikult oli õunamahlast veini ja siidri valmistamine Roosimaade jaoks – vabriku juures on tegev ka abikaasa Veronika Roosimaa – juba aastaid igasügisene tegevus.