Andres Põder: tütart leinates panin kaalule kõik seni trööstiks öeldud sõnad
Mäletan, kuidas esimest korda Andres Põderiga kohtudes mõttes hüüatasin: mida tema siin teeb? Põder ei olnud siis veel peapiiskop ja me kohtusime tollal Pärnu 4. keskkooli vilistlaste kokkutulekul. Mul ei olnud millegipärast pähegi tulnud, et ka vaimulik on kusagilt pärit, et tal on perekond ja et temagi on koolis ehk isegi kahtesid saanud.
Ent ka peapiiskop Andres Põder on elanud oma elu nii tavaliselt – nagu me kõik, kristlased või paganad. 14 päeva tagasi ehk päeval, mil peeti tema 65. sünnipäeva, astus Põder samuti üsna tavapärase ja ometi nii erilise sammu: ta jäi pensionile. Ning esimese advendi varahommikul oli tal kui neljakordsel vanaisal täita üks igati argine jõulutegu: ta aitas päkapikkudel oma lapselaste susse täita.
Ka Andres Põderi kodune elu kõlab paganatele tuttavalt, sest meie esimese kohtumiskoha – peapiiskopi kodu – vahetab ta pärast abikaasa Marjega rääkimist hoopis Toomkiriku käärkambri vastu. „Olin unustanud, et me võõrustame hetkel külalisi, loodan, et mõistate.”
Kirik on tuledes ja inimesi tuleb orelihelide saatel üha juurde. Tulevad Igor Mang koos „truu emase” Sulfaga ja Raido Rüütel. Mõlemad kätlevad peapiiskopiga ja ajavad mõne sõna juttu.
Põder vahendab, et Toomkiriku kogudus on Eesti kõige mehisem kogudus. „Nii on see kuidagi rüütliaegadest alates tõesti jäänud,” sedastab ta ja justkui tema sõnade kinnituseks astuvad uksest sisse neli elujõulist meest, kõigil mütsid peos ja puna põskedel.
Ka Põder on Toomkiriku koguduse liige. „Siin on peapiiskoppide kirik olnud läbi aegade ja nii tõin ka mina peapiiskopi ametisse astudes enda ja oma pere kirikukirjad Pärnu Eliisabeti kirikust üle. Sest nii on õige. Ristitud olen aga hoopis Läänemaal Karuse kirikus ja sinna, Ridase küla kalmistule on maetud ka minu pere,” lausub Põder. Ta tunnistab, et Virtsu lähedal esivanemate kalmudel käib ta küll paar-kolm korda aastas, aga lapsepõlvepaiku pole ammu näinud. „Meil olid seal suured talumaad, kuid nende tagasivõtmisest loobusime ja läksime kergema vastupanu teed, leppides EVP-dega. See oli mõistlik otsus, kuna ei tundunud reaalne, et keegi meist võiks neid maid harima ja talu pidama hakata,” räägib Põder ja ta hääles on mõistlikust otsusest hoolimata kübeke kahjutunnet. Jah, elu on selline. Või nagu peapiiskop (see tiitel jääb muide Andres Põderile igaveseks) ütleb: selline on Jumala tahe.
Me mõlemad süütasime kirikusse tulles küünla. Kellele mõeldes teie täna tule läidate?
Nendele väga paljudele hukkunutele Ukrainas, Lähis-Idas, Süürias, Aafrikas... Ühiskondades, mida peetakse moodsaks ja üliarenenuks, ent kus ometi ei suudeta peatada selliseid verevalamisi ja hävingut. See näitab inimkonna ja ajastu saamatust. Selle kõige keskel ei julge ma tehnika ja teaduse protsesse küll mingi valguskiirena näha. Pigem vastupidi, need võivad asja ainult hullemaks muuta, juhul kui kõik moodsad nüüdseks avastatud ja loodud relvad kasutusele võetakse. Seega süütan küünla selleks, et me kõik näeksime oma hingekompassi paremini.
Lugesin mõned päevad tagasi, et Eestis on iga kolmas vabasurma mineja pensionär. Läinud aastal oli neid, teie eakaaslasi ehk umbes 70-aastaseid, juba 35%. Kelle hingekompassi nende arvudega häälestada tuleks?
See on tõesti väga kurvastav. Ja see on meie kõigi vastutus. Pensionile jäädes peaks inimene saama maitsta oma töö vilju ja n-ö tagantjärele puhkama. Sest ta on aastakümneid ju pidanud rügama oma laste, pere, ühiskonna nimel, loobunud oma vabadustest ja võimalustest, kui neid on üldse olnud.
Kui ta seisab vanaduses silmitsi niisuguse valikuga, on meie ühiskonnas midagi ikka väga viltu.
Tavaliselt on olnud kristlik arusaam, et lapsed peavad tagama vanematele muretu vanaduspõlve. Kui me ei suuda isegi ühiskonnana seda kõik koos teha, siis mida me teeme? Kas oleme kaotanud selle ideaali ja omi tegelikke väärtusi? Või on aeg tunnistada, et arengust ja protsessist hoolimata oleme ikka nii vaesed ja viletsad, et meil lihtsalt ei jätku ressursse oma vanurite eest hoolitseda. Ma arvan aga, et see on esimene variant: oleme kaotanud oma ideaalid.
Te ei ole oma perest palju rääkinud. Olete 40 aastat abielus, tütre ja kahe poja isa ning neljakordne vanaisa. Kuid olete ka isa, kes on matnud oma lapse. Kümme aastat tagasi autoõnnetuses hukkudes oli Anne-Maarja kõigest 19-aastane. Kui sageli te tema peale mõtlete?
(Vaikib hetke.) Need sundmõtted saab kaasa kogu eluks. Leinaga tuleb õppida elama ja ilmselt olen tänaseks juba selleks suuteline.
Räägime tütrest ikka, räägin ka inimestega, kes minu poole otse pöörduvad, sest surm ei ole ju mingi salaasi: teame kõik, et see on olemas. Ja surm on selliselt ka minu peret tabanud. Kui saame oma kogemusega abiks olla, kellegi olukorda ehk pisut leevendada, olen alati valmis silmast silma rohkem rääkima. Kuid kindlasti ei ole surm teema, millega tahan oma ametit või isikut afišeerida.
(Paus.)
Tean ka, et lapse ja lähedase surmaga toimetulek on igal leinajal sügaval sisimas peidus. Välised eneseavaldused ei aita südamevalus palju kaasa. Mul on üks kogemus, mida olen enda jaoks mõtestanud, hindamata, kas see on õige või ei. Aga ma räägin.
Olen pidanud vaimulikuna seisma väga paljude haudade juures, keskeltläbi on neid olnud 2500. Kõiki haua serval seisnud lähedasi olen pidanud ameti poolest oskama lohutada, anda sõnumi jaksamiseks ja edasi elamiseks. Kümme aastat tagasi ise leinas olles mõtlesin: kas see sõnum, mida olen seni teistele andnud, maksab ka minu puhul? Sõnad võivad ju vahel ootamatult kergeks muutuda. Siis tajusin, et minu seni trööstiks öeldud sõna ei kaotanud kaalu, sest panin need enese jaoks kaaluma (maksma).
Mäletan, et vahetult pärast õnnetust sai üks piibli kirjakoht Taaveti lauludest mulle väga oluliseks. Seal öeldakse: „Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere otsa, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.”
Juhtus nii, et mitmel hetkel tuli mul selles olukorras trööstida hoopis tütre koolikaaslasi, teisi inimesi, kes näisid veel õnnetumad kui mina. Ehkki nii ei oleks ju pidanud olema, sest see oli minu tütar. Kuid ikka vaadati otsa, et mis sa meile nüüd ütled, aita meid. Ega mul polnudki siis väga muud valida kui pühakirja tekstid.
Nii et jah, mu trööstiks öeldud sõnad aitasid mind ennastki. Leidsin isegi, et maailmas ei ole säärase tundega hakkamasaamiseks ühtegi paremat moodust, kuidas hingerahu kasvõi natukenegi tagasi tuua.
Kes teid aitas?
Vaimulikul on suur hulk häid ametikaaslasi, kes mõistsid mind toetada ja aidata. Me ei pidanud üksi jääma.
Mida oskate öelda neile vanematele, kelle teele on elu sellise katsumuse toonud? Kuidas hoida nende hinge, kes praegu oma lähedase surivoodi ääres istuvad?
Paraku on nii, et surm on üks inimese elu osa. Surm on osa meie hingekultuurist. Surmaga lähedalt seotutele, leinajatele julgen ma tänagi soovitada mõelda laiemalt. Surmast ei saa me ju ei üle ega ümber, paanika ja stress on mööduv nähe. Ent pöörakem pilk elule.
Kahtlemata oleme kõik ainulaadsed ja üldised lahendused pole võimalikud. Hoidke siis lihtsalt hellalt oma hinge sel ajal ja edaspidi ka. Olgu teid kuulamas siis kas vaimulik või lihtsalt väga hea sõber, kellega neid probleeme lahendada. Peaasi on, et oleks keegi, kes tunneb teid ja teemat ning kes võtab vastutuse aidata.
(Paus.)
Nooruses oli minu jaoks üks usuteema juurde viiv tee just surm, millega puutusin kokku näiteks filmide kaudu. Loo keskmes oli sageli noor inimene, tema elu ja kasvamine selleks, et olla kord valmis surema. Ent kuidas sa selliseks asjaks valmis oled?
Seega hakkasin usuteadust õppima. Täna, üheksa aastat peapiiskopi ametis olnuna, tundub mulle, et surma ja selle tõsiduse avastamise teema on meie jaoks pehmelt öeldes puudulik. Me ei esita surma olemuse kohta enam eriti küsimusi, kuid see peaks olema üks osa lapse kasvamisest ja kasvatamisest.
Te ei olnud Jumala peale kordagi pahane, et ta tütre teilt nii varakult viis?
Ei, ei olnud. See oli tema õigus. Tema teab ju paremini, ma vähemalt loodan nii.
Inimese elu väärtust ei mõõdeta ju tegude nimekirja pikkuse või antud aastatega. Kui Jumal (Andres Põder soovib rõhutada suurtähte sõna alguses – P. K.) peab vajalikuks kedagi kutsuda, siis peame sellega rahul olema.
Kuidas abielusuhet üle sellise valu hoida?
Mind tõesti paneb vahel väga imestama, kui kergelt on inimesed valmis oma suhetest loobuma. Palju väiksematel põhjustel. Suhete eest ei seista ega võidelda. Suhte säilitamisel ei ole muud teed, kui püüda astuda teise inimese kohale ja mõista teist sellisena, nagu ta on. Ja selles olukorras olla valmis teist inimest teenima mis tahes moel, kas rääkides või vaikides. Ei saa lihtsalt oma tundeid ja tahet teisele peale suruda. Püsiv suhe saab olla ainult teineteist teeniv suhe.
Kas olete oma kohe-kohe 40 aastat kestnud abielus õnnelik?
Olen küll. Ja usun, et tean ka päris hästi, mida tähendab maine, inimlik õnn.
Armastusavaldusi ja romantilisi hetki tuleb ette teiegi elus?
Vaat see on alati mõttekoht. Et kas avaldan oma tundeid ikka piisavalt? Kuid jõudumööda olen püüdnud seda teha ikka mitu korda päevas.
Mis aga romantikasse puutub, siis olen ilmselt selline postmodernistlik romantik. Neid ilusaid traditsioone, mis rüütliromaanidest ja Inglise džentelmenidest on teada, ei suuda ma järgida. Kuna kirjutasin noores põlves ka luuletusi, siis nii palju romantikat minus ikka on, et suudan ka abikaasa meelest romantiline olla. Olen tallegi mõne luuletuse pühendanud.
On advendiaeg ja paljudes kodudes on jõulude ootamiseks toodud välja erilised kalendrid. Kas ka teie kodus on midagi sellist?
Pole tükk aega olnud, sest lapsed kasvasid suureks. Kuid vähemalt üks jõulu-
ootuse osa peab vanavanemate juures lapselaste jaoks ikka olema ja ka sel aastal on meil kõigile oma jagu varutud.
Vahel viime isegi kommid päkapiku töö kergendamiseks sussi sisse, sest vanavanemate juures ju ikka käiakse. Muus osas on elu seadnud niimoodi, et iga lapsevanem kasvatab oma lapsed ikka ise.
Mida teie pojad teevad?
Thomas Andreas (36) ja Johann Christian (37) on juba suured mehed. Olen uhke isa ja rahul sellega, et nende valitud tee on vaimuliku oma. Pastori peres on see isegi veidi fataalne, perekondlik paratamatus, ent Johann Christian on teoloog ja eetik ning Thomas Andreas vikaarõpetaja ja TÜ usuteaduskonna õppejõud. Kirikutööga on seotud ka nende abikaasad.
Kuidas nende valikud on tekkinud, jään vastuse võlgu. Otseselt suunanud ma neid ei ole. Ma ei ole kunagi oma laste tulevikku planeerinud, kuid seda suurem on rõõm, kui valitakse midagi, mis on vanematele omamoodi meele järele.
Kas te vahel poegadelt nõu ka küsite?
Neid hetki on muidugi iga vanema elus ja noored tõesti teavad sageli paremini. Näiteks arvuti- ja internetiprobleeme, kuid on ka ridamisi teoloogilisi ja kirikuelu küsimusi, mida ühiselt arutame ja mille üle pead murrame.
Kuidas on teil lood vaba ajaga?
Aeg on kõigile üks loodud ja eks planeerimise oskus ole vaimulikulegi vajalik oskus. Tõsi, on olnud päevi, mil uneajani ja selle arvelt on tööd tehtud. Ega peapiiskopilgi palju lihtsam ole, tuleb pingutada, et leida pere ja enese jaoks aega. Inimese kohustus on tegelikult aeg õigetes proportsioonides ära jagada.
Millal te viimati abikaasaga puhkamas saite käia?
Viimastel aastatel oleme ikka puhkusele jõudnud. Olen pidanud enesele aru andma, et ka ületöötamine on patt ja sellega ei tohi kiusata ei ennast ega teisi. Seega võtan kõik puhkused kenasti välja, suvel pikemalt ja talvel ühe nädala, nagu ka kirikuseadus võimaldab.
Kas puhkus tähendab puhkust ka palvetest?
Olen püüdnud puhkuse ajal miljööd vahetada, lugeda asju, mida ma tavaliselt ei loe. Ainult siis, kui puhkuse aega satuvad olulisemad kirikuaasta sündmused, näiteks koguduse 500 või 600 aasta juubel, pole kahtlustki, kuidas toimida. Sellist sündmust ei saa ju korrata ega edasi lükata. Kuid nende võrra siis võtan puhkusepäevad hiljem tagasi.
Õhtupalve ja söögipalve kuuluvad aga alati meie pere argipäeva. See on ju ristiinimese tavaline elukorraldus, ma ei saa seda kuidagi töö hulka arvata. See on eluhoiak, mis väljendub palves ja pühakirja lugemises. Kirikukalender annab tegelikult igaks päevaks kirjakohti, mida lugeda. Eks see ole midagi sellist, mis on igal ristiinimesel oma päeva sisustamiseks kindlasti kavas.
Kas teil on paremini peas piibel või Eesti Vabariigi põhiseadus?
Võib-olla olen halb kodanik, ent piibel osutub siinkohal võitjaks. Põhiseadust olen lugenud küll, see on töös paratamatu. Teisalt ei sätesta põhiseadus ju siiski meie igapäevast elu, vahel tuleb lugeda ka teisi seaduseid. Aga põhimõtted, mis on kristliku inimeseks olemise alus, tuleb leida ikkagi piiblist.
Räägime kiriku rollist ühiskonnas. Ühe uuringu kohaselt kuulub meist luteri kirikusse kõigest 20%.
Need arvud pole minu andmetel päris täpsed, sest rahvaloenduse järgi kuulub kirikusse kolmandiku ümber, kirikute nõukogu andmeil aga ümmarguselt 400 000 Eestis elavat inimest. Tõsi ta on, et neid arve ei saa väga täpseteks ja vettpidavateks lugeda.
Kahtlemata elab Eestis palju inimesi, kes võõrandusid juba nõukogude ajal kirikust ning kel on mingeid animistlikke ja spiritistlikke jooni, sest ei taheta enam olla padumaterialistid. Ikka öeldakse, et kusagil on mingi vaim või vägi. Aga millise konfessionaalse tunnusega see on? Paraku ei suuda suur osa eestlasi oma usulist kuuluvust kuidagi määratleda. Et tegu on religioosse hoiakuga, on ilmselge. Järelikult on eestlased religioosne rahvas.
Olgu arvudega, kuidas on, sest enamasti tuleme kirikusse ikka siis, kui on laulatus, jõul või matus. Osa meist on maausulised, osa paganad. Kes me teie silmis tegelikult oleme?
Võib väita, et oleme kristlikud paganad. Ka nii saab tõlgendada, kuid kirik ütleb, et oleme armu saanud patused. Sest kõik on eksinud ja pattu teinud… Ideaalsest taevasest ühiskonnast maa peal ei saa me kiriku ajaloos nagunii rääkida.
Minu jaoks kõneleb see pigem inimese soovist kasvõi natukenegi kuhugi kuuluda. On see silmakirjalikkus?
Poliitikudki rõhutavad, kuidas kuulume kristlikku kultuuriruumi, kuidas meil on protestantlik tööeetika, kuidas meie rahvas on tihedalt seotud kirikulooga. Võime seda silmakirjalikkuseks nimetada, aga ta ei ole seda selles mõttes, et kirik ei ole kunagi väitnud, et inimesed on täiuslikud ja eksimatud. Ja sellisel moel paigutatakse Eesti praegugi veel kristlike rahvaste hulka.
Olete nüüd juba teist nädalat pensionil. Kuidas end uues rollis tunnete?
Täitsa hästi, tänan küsimast. Mul on nüüd ametinimetus, kuid voli enam pole. (Naerab.) Tegelikult olen muidugi pensionipõlvest hoolimata tegev peapiiskop emeeritusena ja ametirüüst ei saa ma kunagi loobuda. See, millal piiskopirüü taas selga panen, oleneb juba teiste otsustest ja kirikuvalitsuse volitustest, sest ise niisama teenima, kuhu soov, siiski ei minda. Eelkäijate varasemad kogemused on muidugi positiivsed: peapiiskop emeeritus Kuno Pajula teenis Toomkirikus pea igal pühapäeval, jõudumööda tahaksin samuti valmis olla, kui mu abi vajatakse. Sest nüüd on mul au olla siinse koguduse lihtliige.
Mille poolest teie senine ja nüüdne rüü erinevad?
Piiskopirüü on sama, mis oli mul ka seni. Muutus on ainult see, et ma ei kanna enam karjasekeppi ega peapiiskopi ametiristi. Kiriku korra kohaselt andsin selle pensionile jäädes ära ja praegu on rist konsistooriumis peapiiskopi kohusetäitja ehk piiskop Einar Soone hoole all.
Aga kas püha ülikond tohib teil kodus kapis olla või peate ka seda kusagil erilises paigas hoidma?
Ei ole nii hull, mul on üks rüü ja see on ikka kodus kapis, sest teinekord tuleb talitusele minna otse kodust. Mitra [peakate] on ka kenasti käepärast.
Millisest poest piiskopid ja teised vaimulikud oma rõivaid ostavad?
Tänapäeval on see juba päris lihtne ja meil on Tartus Pauluse kirikus üks pood, kus müüakse kõiki kirikutarvikuid ja kuhu tuuakse Euroopast ka tellimustööd kohale, kõik kvaliteetsed lääne tooted. Aga veel mõni aeg tagasi, enne minu peapiiskopi ametiaega ja ka minu ametiaja alguses oli meil üks tubli proua Maila Luht, kes rajas sellise firma nagu Stoola [nii nimetatakse katoliku vaimuliku ametilinti], kus valmistati vaimulikele kõik vajalikud rüüd.
Millal te viimati tavalist pikka lipsu kandsite?
Olin pintsaklipslane kuni keskkooli lõpuni. Minu ajal oli koolis kõva kord ja igal koolipäeval tuli lips ette siduda. Hilisemas elus on seda haruharva teha tulnud, sest peamine rüü on olnud siiski vaimulikusärk. Aga teatud juhtudel, tsiviilisikuna, näiteks teatrisse minnes panen ikka lipsu ette.
Mida viimati teatris vaatasite?
Käisin järjest läbi kolm etendust „Utoopia rannikut”. Mulle väga meeldis, võin soovitada kõigile.
Mind köitis ühelt poolt teatud trööstitus 19. sajandi keskpaiga vene noore intelligentsi pürgimustes luua paremat maailma ning ühiskondlik ignorantsus mitte kaasa tulla ja neid mõista. Teisalt aga noore inimese ind olla rahulolematu parajasti valitseva olukorraga. See on tegelikult igal ajal sama.
Mõned lapsevanemad peavad elus valima, kas armastada oma last või pälvida Jumala armastus. Räägin geinoorte vanematest, kes kuuluvad kirikusse. Kuidas teie hingekarjasena sellises olukorras ema-isa toetada oskaksite?
Kas te mõtlete lapsi, kes on homoseksuaalsed ja kelle vanemad kuuluvad kirikusse? Saan tuua näite. Mul on üks hea sõber, pastor Saksamaal, kes on nüüd juba pensionil, kuid kel oli just selline olukord. Nägin kõrvalt, kuidas ta selles olukorras pingutas, et näha võimalust vanema ja lapse sidemeid elus hoida. Mu pastorist sõber talitas kokkuvõttes ennast ohverdavalt ja oma printsiipidele vastu minnes. Ma arvan, et see on üks väga hea ja ilus kogemus nägemaks, et ka suures maailmavaatelises konfliktis võidakse ja osatakse jääda mitte ainult kristlaseks, vaid ennekõike inimeseks, selle sõna kõige paremas mõttes.
Peaksimegi ju jääma inimeseks, ei rohkemat.
Teil on tõesti õigus, ent ristiusk deklareerib, et me oleksime kõige õigemad ja paremad inimesed. Teinekord tuleb seda saavutada reservatsiooniga.
Väga keerulised ja rasked sõnad. Palju lihtsam oleks ju öelda, et olen õnnelik, kui sina oled õnnelik.
Jälle tõsi. Tahame ju kõik, et probleeme ei oleks. See oleks parim lahendus. Samas, kui inimene on sellisena loodud ja elab maailmas, kus ta ei saa hakkama ilma ideedeta sellest, kes ta peaks olema, ning ilma põhimõtete ja väärtusteta. Põhimõttelagedus ei kuulu inimese juurde. Kui ta tunneb, et tema elukäsitlus loob pidevaid konflikte kodus ja perekonnas, seab see ta kogu aeg valikute ette. Me peame õppima neid lahendama.
Mulle tundub, et räägime siinkohal laiemalt hoopis sallivusest.
Jah, võib-olla tõesti, kuid oleneb ju sellest, mida me sallivuse all mõtleme. Kui armastusse ja ligimesse tuleb suhtuda suure respektiga, lugupidavalt, siis jah. Sõnal sallivus on aga minu meelest halb kõrvalmaik. See viitaks justkui väärtuste puudumisele. Kõikelubavusele. See on printsiibitus, väärtuste eiramine või vähemalt devalveerimine. Neid tuleb eristada.
Ja tõesti, sallivuse võib jagada kaheks. Toon teile näite: millest me räägime, kui räägime Eestis riiklikul tasandil nulltolerantsist? Kas nii õhutatakse sallimatust? Liikluseeskirjade rikkumised, alkoholi kuritarvitamine – oleneb ju, kustpoolt vaadata.
Mida tähendab teie jaoks pühakoja rüvetamine? Kas selleks võib nimetada Moskvas, Kristuse Lunastaja kirikus esinenud Pussy Riotit, Anu Saagimiga seotud prallet Püha Vaimu kirikus või Res Publica valimisvannet Kaarli kirikus.
Kindlasti ei ole Jumalal sellest suuremat.
Uku Masing on ühes oma essees öelnud, et inimesed ei pea kaitsma Jumalat pahade poiste ja kurjade koerte eest. Jumalat ei saa keegi pureda. Tegu on pigem teise inimkoosluse vastu avaldatava halvustusega. Siin tuleb väga tõsiselt mõelda, kas ja kui palju on meil põhjust solvata, naeruvääristada või rüvetada teisi. Kas võidame nad enda poole või loome uusi vastasseise? On selge, et kellegi poliitiliste, majanduslike või meelelahutuslike eesmärkide saavutamiseks on pühakoja rüvetamine ja usuvabaduse jalge alla tallamine lubamatu. On küüniline rääkida sellest kui sõnavabaduse kaitsmisest.
See oli ka minu sõnum konkreetselt Pussy Rioti loo puhul. Nagu teate, me ei võitnud sõpru, vähemalt mitte Venemaal, aga me tahaksime ju muuta Venemaa-suhete olukorda.
Vene rahva identiteet on tugevalt seotud pühakojaga, seega oli ette näha, mis sellisele provokatsioonile järgneb. Paraku tuleb kokkuvõtteks üksnes öelda, et taheti kindlasti parimat, aga läks nagu alati.
Mida arvate sellest, et Jumal võtab aeg-ajalt ka meie lehe veergudel sõna? Mida arvate Andrus Kivirähki Jumala nime all kirjutatud veerust?
Vahepeal ikka lugesin seda, aga enam ei ole eriti lugenud.
Minu meelest ta kirjutab neid natuke alla oma taset. Andrus Kivirähk on ju hea ja tubli kirjanik, aga teate, ütlen ausalt: kui mina neid kirjutaksin, siis kirjutaksin paremini.
Tohoh? Pilaksite end või oma tööandjat rohkem?
Kas nüüd just pilaksin, aga teate, see Kivirähki Jumala-jutu koomika on minu jaoks natuke liiga labaste vahenditega saavutatud.
Ja ma ei ütle seda praegu niisama, vaid kogemusest. Kirjutasin noorena lugusid Sirbi ja Vasara viimasel leheküljel olnud huumorinurka. Kirjutasin oma nime all ja Jumalast ei tohtinud toona muidugi midagi mainida. Huumor on alati tervendav ja kasulik, ent ta kaotab oma tera(viku) kohe, kui lugejale jääb mulje, et seda tehakse viha või pahatahtlikkusega. Ütlen ausalt: mul on väike kahtlustus, et Kivirähk ei kirjuta oma jumalasõna erapooletuna. Saab näha, kas uue jumalasulase tulekuga muutub ka autori senine toon.
