Andrus Kivirähk: Andrei I. ja protsess
Edasi võib Andrei ise kirjutada, ainest peaks tal piisama ning raamatud Taani põgenikelaagrist saaksid väärilise ja sürrealistliku järje.
Tõesti – elab üks süütu inimene, tagasihoidlikult ja märkamatult, kui talle ühtäkki sajab tuppa musta kaabuga mees ja teatab: me anname sulle kodakondsuse! Mille peale ilmub kohale järgmine kodanik ja kuulutab: ega ikka ei anna! Inimene on segaduses, kehitab õlgu, aga juba kihutatakse ta hiiglaslikku ametiasutusse ja otsekui keeristorm kisub ta endaga kaasa.
Ühes kabinetis troonib kultuuriminister ja raputab rangelt pead, teises kabinetis aga patsutab haridusminister julgustavalt õlale ja ütleb, et pole viga, saad! Lõpuks juhatatakse ehmunud I. pööningu kaudu, kus kuivavad märjad voodilinad, otse kohtusaali, kus eriti suure kirjutuslaua taga istuv peaminister näitab talle võidukalt sinimustvalget trääsa. Peale kõikide nende ministrite ja muude asjameeste vahib kõikjal karja kaupa igasugust rahvast – habemega vanamehi, poisikesi ja kaame näoga naisterahvaid. Nad rinnutavad akendel, piiluvad lukuaukudest, pistavad pea välja põrandaluukidest, litsuvad näo vastu akent, nii et nina läheb lössi nagu põrsal. Kõik muudkui kommenteerivad, avaldavad arvamust, kritiseerivad, toetavad, aplodeerivad ja kiristavad hambaid.
Ivanovi ümber korraldatud naeruväärne tingel-tangel meenutab kooseluseaduse ümber toimunut. Ka siis pandi täiesti tühine ja laiema avalikkuse jaoks üldse mitte oluline sündmus suure kella külge ja rahmeldati ennast mõttetult higiseks. Otsusest, mida olnuks võimalik teha ühe heatahtliku näpuliigutusega, sai üldrahvaliku hüsteeria objekt, sääsest sirgus elevant. Kooseluseadus võeti suure surmaga siiski vastu – ja kas on nüüd kellelgi sellest halvem? Või kuidas oleks muutnud meie eluolu Ivanovile Eesti kodakondsuse andmine? Oli võimalus teha ühele inimesele head – aga ei, ikka tuli printsipiaalsust ilmutada ja sõrad vastu ajada.
Muidugi, loomulik oleks olnud enne avalikkuse ette tulekut omavahel valitsuses kokku leppida – et mis ja kuidas. Ja kui tõesti on otsustatud eriteenete eest kodakondsust enam mitte anda, siis olgu nii.
Praegu mõjus see justkui eskalaatori seismapanek hetkel, mil viimane inimene on alles seal peal – ebaviisakalt ja totralt. Ja ma ei oskagi öelda, kes käitusid antud juhul lollimalt: kas sotsid, kes Ivanovi nime välja käisid, ilma et neil olnuks mingitki kindlust oma plaani õnnestumises, või reformikad, kelle puhul, nagu ikka, upsakus ja ülbus varjutavad inimlikkuse. Kusjuures, küllap on mõlemad erakonnad oma käitumisega rahul. Sotsid näitasid oma valijatele, et nad on lahked ja tolerantsed, oravad tõestasid enda omadele, et nemad on riigis peremehed ja nende sõna jääb alati peale.
Ivanov aga… Noh, kellele läheb korda Andrei I.?
