Andrus Kivirähk: Hunt metsas

Ukraina sündmuste tõttu on saanud meeliköitvaks tavaks arutleda selle üle, kui trööstitu ja ebakindel on Eesti tulevik. Seda alates mõtisklustest teemal „kas Balti riigid on järgmised” ja lõpetades president Ilvese morni tõdemusega, et nelja tunniga „on kõik läbi”.

Kahtlemata on need sõnavõtud kantud siirast murest Eestimaa tuleviku üle, aga kuidagi tüütuks läheb neid kuulata. See on, nagu viibiks ühes seltskonnas vana-
inimesega, kes ennustab lakkamatult oma surma. „Ega mind enam kauaks ei ole!”, „Järgmisel aastal samal ajal olen juba surnuaial!”, „Varsti on minuga aamen!” ja muud säärased hüüdlaused ei tekita mitte kaastunnet, vaid üksnes vimma ja tüdimust. Vägisi tikub pähe mõte, et kui keegi tõesti tunneb ennast nii hädisena, et millestki muust kõneleda ei oska, siis ongi tema õige koht kalmistul. Elu on säärasele isikule ilmselt ainult koormaks, miks ta muidu endale vabatahtlikult mulda peale kraabib.

Või tegelikult – kui rääkida Eestist, siis on pädev võrdlus mitte hädaldav vanur, vaid pigem tervisest pakatav noor mees, kes mingi kummalise tuju ajel siiski kõikjal katastroofi haistab ja enesele kadu kuulutab. Vanalinna tänavatel jalutades peab ta vajalikuks oma sõpradele mainida, et kui talle katusekivi pähe pudeneb, siis ta sureb, ja sillal seistes toonitab ta, et kui ta jõkke kukub, siis ei jõua keegi teda enam välja tõmmata ja mõne minutiga on ta uppunud. Ei ütleks, et säärane tüüp oleks meeldiv vestluskaaslane.

Muidugi, mustadeks päevadeks tuleb valmis olla ja äkksurm võib tõepoolest tabada ka noort inimest. Kuid pole mõtet sellest pidevalt rääkida. Mida see meile annab, kui me oma sõjaväelastelt lakkamatult pärime: kas Eesti on piisavalt kaitstud? Mis vastuse nad meile ikka anda saavad? Jah, muidugi on, korrutavad nad kannatlikult ja neil on õigus. See aga ei tähenda, et ühel päeval ei või tõeks osutuda vastupidine.

Elu on ilmselt ainult koormaks, miks ta muidu endale vabatahtlikult mulda peale kraabib.

Kuid isegi siis, kõige ebameeldivamate stsenaariumide käivitumise korral, pole põhjust öelda, et „kõik on läbi”! Kas siis 1940. aastal oli kõik läbi? Või 1944. aastal, kui Punaarmee Eesti uuesti okupeeris? Ei olnud ju! Tõsi, sündis palju jõledat, kuid otsekohe algas ka pikk, visa ja sageli märkamatu võitlus selle nimel, et kunagi 50 aasta pärast saaks Eesti taas iseseisvaks. Selle all ei tule mõelda mitte üksnes otsest vastuhakku metsas, vaid ennekõike igapäevast vaikset vastupanu, püsimajäämist. Selleks et säilitada eesti keel ja eesti kultuur. Ning ajalugu tõendab, et see tee oli õige. Iseseisvus ju taastati. Seega – kui meil millalgi tulevikus tõesti peaks jälle väga halvasti minema, siis ei ole põhjust püssi põõsasse visata ega ummisjalu Rootsi laevale joosta, vaid elada kangekaelselt edasi ja rühkida varem või hiljem vältimatult kätte jõudva järjekordse vabanemise poole.

Aga nüüd kipun minagi sarnanema hauataguseid hääli kuuldavale toovate melanhoolikutega. Eestis elades on alati teada, et silmapiiril sinetavas metsas leidub hunte, aga sellepärast pole ju tarvis kitsetalle kombel hommikust õhtuni kellakapis kükitada.