Andrus Kivirähk: ilmselt on Autorollo rahval tõesti vesi ahjus, kui nii haletsusväärsed vahendid käiku lähevad
Seniajani leidub Venemaal hulganisti neid, kes siiralt usuvad, et seltsimees Stalini ajal tehti vigu, kuid oli ka palju head. „Ta ju ehitas üles võimsa tööstuse! Ta ju võitis sõja!” käratsevad nad. Adolf Hitleri imetlejad hoiavad tagasihoidlikumat joont, kuid isekeskis söandavad siiski sosistada: „Füüreril oli tegelikult nii mõneski asjas õigus.” Eestist on teada nii tulihingelisi president Pätsi toetajaid kui ka neid, kelle arvates EKP juhtkond ajas laias laastus eestimeelset poliitikat. Tänapäeva riigimeestest on kõige rohkem andunud imetlejaid muidugi Savisaarel. „Mis te närite kogu aeg vaese Edgari kallal!” sõitlevad nad Savisaare kriitikuid. „Tema tõi meile vabaduse. Ja tänu temale saab bussis tasuta sõita! Jätke haige inimene rahule!” Kõikvõimalikud skandaalid ja süüdistused ei loe neile midagi, must on valge ja kõrvenõges on sinilill.
Priit Kutser on üks nende hulgast. Ajal, kui Keskerakond jälle õmblustest käriseb, hiilib ta püüdliku prussakana ringi, luurab ja kannab ette. Teise maailmasõja ajal nimetati sääraseid isikuid komissarideks. Peale komandöri, kes juhtis tegelikku sõjategevust, pidi igas väeosas viibima ka komissar, kes hoidis komandöril silma peal ja valvas, et ei irdutaks poliitiliselt õigest liinist. Sest igapäevane elu lahkneb tihtipeale ideoloogiast ja inimesed, kes peavad langetama reaalseid otsuseid, ei saa pühakirjas näpuga järge ajada.
Sellepärast ongi Keskerakonnale alati nii ohtlik, kui tema liikmed kuhugi vastutavatele kohtadele määratakse. Umbsest Hundisilma tagakambrist värske õhu kätte sattudes kipuvad politrukkide õpetussõnad ununema. Enamasti on ju ikka läinud nii, et Keskerakonna ministrid ja parlamendifraktsiooni juhid nakatuvad varem või hiljem isemõtlemise pisikuga ning lähevad paavstiga tülli. Nüüd on siis järg jõudnud abilinnapeade kätte. Kuid pole viga, Savisaarel jätkub jüngreid, kes on nõus tema käsu peale kinnisilmi kaevu viskuma. Priit Kutser on neist üks püüdlikumaid. Linnavalitsuse uksest kihutati ta esialgu küll välja, kuid ma ei imestaks, kui Taavi Aas näeks teda lähipäevil oma akna taga kõlkumas nagu suurt ämblikku.
Tulihingelisi toetajaid on ka mõjukal reformierakondlasel ja Autorollo kohtuprotsessi superstaaril Rain Rosimannusel, võiksin lausuda irooniliselt, kui olukord poleks nii piinlikkust tekitav. Vihjan Rain Rosimannuse ema kurvale kirjale, mis ilmus kolmapäevases Postimehes. Hetkekski kahtlemata emaarmastuse siiruses, meenuvad siiski kõik need „vägilased”, kes on aegade jooksul kasutanud sõjas lastest ja naistest moodustatud inimkilpe, lootes küüniliselt, et vastane ei suuda süütute pihta tulistada. Ei suuda minagi. Kuid ilmselt on Autorollo rahval tõesti vesi ahjus, kui avalikkuse mõjutamiseks lähevad juba käiku säärased haletsusväärsed vahendid.
