Ausalt öeldes tundub mulle praegu oluliselt põnevam see variant, et valimised võidab napilt Keskerakond. Oravate triumfi korral on kõik selge ja harjumuspärane: Taavi Rõivas viskab jala tähtsalt üle põlve, lööb sigari näkku ja laseb pruudikandidaatidel enda eest läbi jalutada. Ning kõik tulevadki hanereas, vedades naeratuse kõrvuni ja hööritades võrgutavalt puusi. „Võta mind!” sosistavad meelad huuled. See on nagu episood seriaalist „Unistuste poissmees”, kus enesekindel suure sabaga kukk teda imetlevas kanakarjas kuningat mängib ja õnnelikult õhkavaid neiukesi üleoleva liigutusega kõrva tagant sügab.

Koalitsioonist Kõik tulevadki hanereas, vedades naeratuse kõrvuni ja hööritades võrgutavalt puusi.

Keskerakonna võit keeraks kõik pea peale. Savisaar ei sarnane sugugi unistuste poissmehega, tema on hoopis see veider vanapoiss, kellega mitte ükski partner koos elada ei taha. Niisugune, kes ei hoia köögis puhtust ja toitub eranditult küüslaugust. Siiamaani on ju kõik teised poliitilised jõud kõva ja selge häälega kuulutanud: Savisaarega ühte valitsusse – mitte iialgi! Muidugi, poliitikute lubadused on enamasti nagu mao jälg kivil, niisama hästi kui mitte midagi. Kuid sedapuhku on madu siiski nii sageli roomanud, et temast on järel korralik renn, mida on raske eirata. Vandenõuteoreetikud ja salasepitsuste austajad kaaluvad muidugi võimalust, et Savisaar kingib võidu korral peaministritooli mõnele oma ustavale jüngrile ja jääb ise Tallinna linnapeaks. See olekski loogiline, aga Savisaar on paraku kavalateks intriigideks võimeline üksnes nii kaua, kui need ei kõiguta tema absoluutset võimu erakonnas. See on punane joon, millest ta üle ei astu, säärane ohver oleks talle vastuvõtmatu.

Savisaar ei sarnane sugugi unistuste poissmehega, tema on hoopis see veider vanapoiss, kellega mitte ükski partner koos elada ei taha.

Ja ega teistelgi erakondadel ole kuigi mõnus teha koostööd peaministriga, kes pole oma otsustes vaba, vaid peab käima oma partei esimehele aru andmas nagu Molotov Stalinile või Bruno Saul Karl Vainole. Peale selle ripuks Tallinna linnavalitsus oma sogaste ja poolkriminaalsete asjatoimetustega häbiplekina kaelas igal keskerakondlikul ministril ja tekitaks õigustatud küsimusi topeltmoraali kohta. Ei ole võimalik, et ühes vee-
klaasis loksuvad teineteisest eraldi puhas vesi ja solk. Kui seda viimast on kasvõi piisake, muutub mürgiseks terve klaasitäis ja see tekitab piinavat kõhuvalu.

Nii et Keskerakonna võidu puhul oleks tõenäoline, et võitja jääb valitsusest kõrvale ja allpool läheb lahti meeleheitlik nihverdamine. Ühtäkki pole enam miski kindel ja kellegi positsioon ei näi kõigutamatu. Kõik võimalused on laual ja kõik kombinatsioonid mõeldavad. Kusjuures kõikide läbirääkijate pea kohal ripuks pidevalt kole kahtlus: kui pill liiga lõhki puhuda, siis äkki keegi siiski hiilib ööpimeduses uksest välja ja teeb valitsuse Savisaarega?

Igal juhul oleks seda rabelemist põnev pealt vaadata.