Andrus Kivirähk: Koosolekust väsinud

Issake, kui hästi ma mõistan kõiki neid inimesi, kes ei jaksa istuda koosolekutel! Pole midagi roiutavamat. Muudkui räägitakse ja räägitakse, samal ajal kui akna taga on ilus ilm ning kihab tõeline elu.

Jah, muidugi, kui eesmärk on päevake võimalikult kerge vaevaga, tööd tegemata õhtusse veeretada, siis selleks otstarbeks sobib koosolek nagu rusikas silmaauku. Sest koosolek jätab soliidsema mulje kui niisama suitsunurgas või kohviautomaadi juures lorutamine. Koosolekul viibimine tundub tähtis ja selle mainimine kõlab suursuguselt. Sellega annab kõike välja vabandada. Nõukogude ajal oli parim viis Vene kroonust pääseda hullu teeselda, tänapäeval korraldatakse reaalsete otsuste tegemisest hoidumiseks koosolek ning keegi ei julge kahelda, et see puruväsinud, kortsus püksitagumiku ja läbi higistatud särgiga olend, kes õhtul koju saabub, pole päeva jooksul teinud käega kärbse pesagi.

Seega mõistan ma täielikult Vabaerakonda, kellel koosolekute maratonist ühel hetkel villand sai. Me muidugi ei tea, mis täpsemalt suletud uste taga nõupidamislaua ääres toimus, aga karta on, et ega ei toimunudki suurt midagi.

Teisisõnu peeti seal koosolekut. See on aga töötegemise imiteerimise kõrval suurepärane vahend vähem treenitud maha raputada. Nii joovad alkohoolikud laua alla süütu blondiini. Sama juhtus ju ka jääkeldris. Aktiivsed, hakkamist täis kodanikud kutsuti kokku „koosolekule”, lasti ühe laua taha vanade kaladega, kes siis näitasid, kuidas juttu veeretades ja aiaaugust rääkides inimestest igasugune tegutsemislust välja aurutada.

Nõukogude ajal oli parim viis Vene kroonust pääseda hullu teeselda, tänapäeval korraldatakse otsustest hoidumiseks koosolek.

Uustulnukatel ja juhukülalistel hakkab lõputust heietamisest igav, neil hakkab lausa vastik ja nad lendavad vurrdi aknast välja, põnevamat tegevust otsima. Vanad kalad aga muigavad oma sammaldunud vuntsidesse ja elavad edasi nagu enne.

Väga võimalik, et ka koalitsioonikõnelustel on valitsev erakond oodanud üksnes seda, millal kärsitumatel partneritel, kes tõepoolest riigis midagi muuta soovivad, kannatus otsa saab.

Valimistulemused olid, nagu nad olid, ja ignoreerida neid päriselt kah ei saanud, aga kuidagi tuli näidata, et suures poliitikas saavad hakkama ainult elukutselised, asjaarmastajad aga püsigu oma asumiseltsides ja kodanikeühendustes.

Ega ükski kuningas – aga kuningaks mõni erakond end Eestis ilmselgelt peab – ei soovi, et teda õpetama ja tema igikestvat valitsemist segama tullakse. Rein Lang nimetas oma intervjuus väiksemaid erakondi päkapikkudeks. Küllap just selline see suhtumine ongi.

Pärast amatööridel juhtme kokku ajamist saab aga õilsal ilmel käsi laiutada ja öelda, et selliste tulipeadega ei saa asju ajada! Riiki juhitakse tasa ja targu. Riigimehelikult. Külma kõhu ja koosolekutel kivistunud tagumikuga.