Andrus Kivirähk: mündrike tagasitulek
Mida ma tean, on see, et veel mõni aeg tagasi sujus laevasõit Hiiumaale ja Saaremaale meeldivalt ning tõrgeteta. Parvlaevad olid kenad, ilusa ilmaga peesitasin ma alati õues, nina päikese pool, talvel läksin aga puhvetisse, ostsin kiluleiba või seljankat ja vahel ka pitsikese kangemat. Hiiumaale sõit oli nii pikk, et mitu korda jõudis leti ääres käia! Kõik toimis, kõik oli paigas. Aga inimene pole paraku laiskloom, kes võib südamerahus päevade kaupa liikumatult lamada. Inimene on rahutu, tema tahab kõike näppida ja näppimise käigus lähevad asjad tavaliselt katki.
Küllap on meil kõigil olnud mõni tehnikahuviline koolivend, kes uue magnetofoni või arvuti esimese asjana tükkideks lammutas – lihtsalt uudishimust, nii põnev on ju näha, mis on aparaadi sees. Kokkupanemine enam nii lihtsalt ei läinud. Kui koolivennale külla minna, võis tema laual alati näha hunnikute viisi juppe ja jubinaid, nende kõrval aga lõhki kistud masinat, mille kohta noor tehnik uhkusega teatas:
„Ma remondin seda. Ja ehitan natuke ümber.”
Ja tõepoolest, noore geeniuse kiituseks peab ütlema, et ta ei kaotanud iialgi lootust. Lõhutud aparaadi nägemine ei ajanud teda ahastusse, vaid vastupidi, tekitas hasarti. Ta ei vajanudki masinat töötaval kujul, peaasi oli, et saaks seda lõputult remontida ja seadme sisemuses oma väikeste ahvisõrmedega sobrada.
Tundub, et laevaliikluse ümberkorraldamises on meie valitsus tegutsenud üsna samamoodi. Toimiv süsteem lammutati entusiastlikult laiali ja hakati looma midagi uut, aga see uus sünnib väga vaevaliselt. Mingis mõttes on see meie praegusele valitsusele üldse iseloomulik: peaaegu kõik, mida suure hurraaga alustatakse, takerdub varem või hiljem. Umbes nii, et esikusse tassitakse kotitäis tsementi ja kiidetakse: oi-oi, mida kõike me sellega teeme ja ehitame! Aga paari aasta pärast vedeleb see kott ikka veel sealsamas ja et ta silma ei riivaks, on kellegi hoolitsev käsi ta väikese vaibakesega katnud. Parvlaevaliikluse korraldamise puhul saadakse rohke sekeldamise ja hüsteerilise rabelemise tagajärjel ehk surnud punktist siiski üle, aga mille poolest on uus süsteem parem kui eelmine? Minu jaoks, kes ma tahan lihtsalt mõnusalt Hiiu- või Saaremaale sõita? Kas kiluleib puhvetis on maitsvam ja kas tekil hakkab paistma rohkem päikest?
Hakatuseks aga tuleb ilmselt taasluua praeguseks ammu välja surnud ja unustatud mündrike tsunft. Kes oli mündrik? Keskaegne ametimees, kes pidas ühendust reidil seisvate laevade ja sadama vahel. Ta sõelus oma paadiga edasi-tagasi ning vedas kaupu ja inimesi. Just täpselt seda teenust läheb tõenäoliselt peagi tarvis ka Virtsu ja Rohuküla sadamas. Kuidagi peab ju saarele pääsema ja selleks ongi tarvis mündrikke. Ehk on neid tänapäeval võimalik tellida mingi äpi abil nagu Uberi taksot?
