Kindlasti pole säärane töö sugugi lihtne ja nõuab parasjagu andekust. Vahva, kui inimesel on midagi, mille kallal mässata. Ka näiteks automudelite ehitamine või tuletikkudest talutare valmistamine on rahumeelsed ja sümpaatsed tegevused, mille tulemusena valmib silmailu pakkuv ese. Pärast hea sõpradele kinkida!

Midagi sellist sobib öelda ka äsja lõpule jõudnud saate „Su nägu kõlab tuttavalt” kohta. Kellegi jäljendamine on ikka ja alati olnud lõbus seltskondlik meelelahutus: mõni mõistab kireda nagu ehtne kikas ja Vene ajal leidus igas süldilauas keegi, kes suutis parodeerida Kärna Ärnit. Näosaates kõlanud palad olid sellega võrreldes muidugi kõrgem pilotaaž ja sobisid kahtlemata suurepäraselt sisustama pühapäevaõhtut inimesel, kes on otsustanud nädalavahetuseks diivanisse sulanduda. Nõutust tekitas aga saadet ümbritsev superlatiividest särtsuv jõuväli, mis iga nädalaga üha paisus ja viimaks lausa eufooriaks plahvatas.

Kõik oli super, hüper, mega ja fantastiline. Vähe sellest, žürii ja andunud fännide meelest ületasid eesti artistide esitused sageli jäljendatavate omi. Koopiad osutusid kõvemaks kui originaal!

Millegipärast meenus mulle imeline Las Vegase linn, mis tegelikult pole linn, vaid linna koopia, meisterlikult valmistatud mulaaž. Seal on oma Eiffeli torn, oma Vabadussammas, oma Veneetsia koos kanalite ja gondlitega, isegi oma muinasjutuloss. (Sobiks suurepäraselt printsess Elsale…) On koguni oma püramiid, mis on nii mõnegi turisti meelest palju parem püramiid kui need Egiptuse omad, sest Las Vegase püramiidi sees on hotell ja kasiino, aga ehtsates püramiidides oli ainult üks surnud vaarao. Ja tänaseks on temagi sealt pihta pandud.

Tegelikult ei tahakski vaese näosaate kallal norida, kuid paraku on koopiate kummardamise küsimus laiem. Peagi algav järjekordne megaprojekt „Eesti otsib superstaari” toodab ju samuti valdavalt lauljaid, kes suudavad küll veenvalt esitada tuntud palasid (ja küllap poetab nii mõnigi kohtunik: „Sa olid kihvtim kui originaal!”), aga kellest enamik jääb hiljem hätta omaenda sõnumi edastamisega.

Nad sobivad suurepäraselt muusikalidesse või mõne tuntud laulja mälestusõhtule, kuid neid endid on tulevikus võimatu parodeerida.

Koopiaks olek pole probleem ainult muusikas, vaid ka näiteks poliitikamaailmas. Savisaar väljendus kunagi talle omase mõru vaimukusega, et mõne poliitiku suudab ta valmistada paari kuuga, ja tal oli õigus. Poliitikas liigub praegu päris palju tegelasi, kes tunduvad olevat eeskätt poliitiku koopiad. Nende kehakeel, mõtted, näoilme ja riietus on nii õiged, et enam õigemini ei saa. Nad ei võta ühtegi vale nooti, ei lange hetkekski rollist välja. Vaatad teda ja võta või jäta: ongi minister! Aplaus meigikunstnikele ja treeneritele! Ja loomulikult on nad ka ise väga tublid! Musi!