Andrus Kivirähk: Ossid Toompeal

Kui me räägime alkoholismist, siis kerkib silme ette ikka stseen mõnest väikelinna täissoditud bussipeatusest, kus dressides noorukid ehk ossid otse pudelist odavat Laua viina kaanivad.

Aga mitte stseen kallist ja glamuursest sohvabaarist, kus rikkad ja ilusad värviliste kokteilide ning hea konjaki eest sajalisi välja käivad. Mees, kes ostab hommikul poest kaks suurt ja kanget plastpudelis õlut, teenib laitvaid pilke. Mees, kes tõstab hommikul korvi kalli viski, äratab oma peene ja haritud maitsega üksnes lugupidamist.

Umbes sama lugu on ka õnnetu Jaak Madisoniga. Riigikogus istuvad rahumeeli juba teises kohtuastmes süüdi mõistetud Lauri Laasi ja Priit Toobal, Autorollo protsessist hoolimata kaalutakse tõsimeeli Keit Pentus-Rosimannuse sobivust ministri kohale ning erakondade rahastamisskandaali peategelaste suuri tegusid viitsivad meenutada ainult minusugused paranoilised vanamehed. Samal ajal on vaene väike EKRE Wunderkind oma halenaljaka mobiiliäriga kõigil hambus. Eks ole ju sedasorti tehingud ja „finantsoperatsioonid” tüüpilised just väikealevike bussipeatuste maailmale, kus enne ja pärast Laua viina ja Sarviku pruukimist hasartselt mingit pisiäri aetakse – enamasti ikka kasutatud mobiilide ja lammutamist ootavate autoparsadega. See on kummalisi eluvorme tulvil džungel, milles omal ajal rändas kartmatu Peeter Võsa ja millest laulis ansambel HU?.

Nüüd on siis „depressiivsete väikelinnade” esindajad oma tillukeste kelmuste ja lihtsameelsete sulitempudega ka Toompeale jõudnud. Neid on lihtne vahele võtta ja võlla tõmmata, samal ajal kui suured saksad tõllas sõidavad ja miljoneid keerutavad. Issake, alles jagati Tallinna ühes linnaosas tuhandete eurode eest komme! Kuulutustelehes vana mobiili müüval „ärimehel” lööksid sellised summad pildi eest!

Mind hirmutavad nii mõnegi EKRE poliitiku sõnavõtud ja intervjuud oluliselt rohkem kui susserdamine mobiilidega.

Eks EKRE esindab ju ka üleüldiselt „depressiivsete väikelinnade” meelsust ja põhimõtteid. Selliste linnakeste meelsust, kus „pede” on kõige hullem sõimusõna, kus viina võttes kahetsetakse surmanuhtluse kaotamist ja neegri nägemine teeb ossile sõltuvalt tujust kas hirmsasti nalja või tumedat raevu.

Kus isamaalisus tähendab ennekõike kapseldumist ja verepuhtuse austamist. Olen nõus, ka sääraste hoiakutega valijatel peavad parlamendis esindajad olema. Siiski hirmutavad ja häirivad mind nii mõnegi EKRE poliitiku sõnavõtud ja intervjuud oluliselt rohkem kui teadmine, et üks nende hulgast on kunagi mingite kasutatud mobiilidega susserdanud.

EKRE enda jaoks, selge see, on vältimatult vajalik säilitada eetilises plaanis puhas rinnaesine, sest nad vastanduvad nagu Vabaerakondki korrumpeerunud ja skandaalidest räsitud vanadele parteidele. Aga riigikogu peaks ju olema läbilõige eesti rahvast.

Ja tahame me või ei taha, ossid on endiselt meie keskel ega kao kuhugi. Nii et küllap peaks vähemalt üks selline istuma ka riigikogus, nokats peas ja plätud jalas, ning ajama saadikutöö kõrvalt ka väikest viisi „bisnist”.