Andrus Kivirähk: Suur väljanäitus
Natuke aega enne 1. märtsi saab osa kandidaate võimaluse presidendi kätlemistseremoonial kaamerate eest läbi jalutada ja meile täies pikkuses oma ihuliikmeid näidata.
Muidugi ei mahu Jõhvi kontserdimajja kõik kandideerijad. Huvitav, kuidas lahendab poliitilisele korrektsusele ja erapooletusele rõhuv rahvustelevisioon selle delikaatse olukorra? Suur hulk nimekirjadesse kantuid marsib, käsi pikalt ees ja rind kummis ekraanile – suur hulk, kuid siiski mitte kõik, näiteks väikeparteide esindajaid seal tõenäoliselt pole.
Jalutuskäik punasel vaibal on hea võimalus inimese nägu ja nimi tema tegudega kokku viia.
Kas see pole karjuv ülekohus, kui parlamendierakondade juhid saavad tasuta eetriaega, aga pisiparteide esimehed peavad samal ajal kodus diivanil nihelema ja suurest kadedusest oma rinnakarvu katkuma? Vahest oleks õiglane korraldada neilegi tilluke kätlemistseremoonia: kui mitte Jõhvis, siis siinsamas Tallinnas, telemaja koridoris, president Ilvese rollis Kaspar Velberg. Ehtne president polegi oluline, ega siis tema reklaami ei vaja, tähtis on, et ka väikesed tegijad saaksid televaataja silme all kümme meetrit kõndida ja seejärel midagi pihku võtta.
Kui enne valimisi selline suur väljanäitus korraldatakse, siis võiks seda juba teha nii, et sellest tõesti kasu oleks. Et valija saaks kandidaatide kohta veidi rohkem infot kui see, millises moemajas õmmeldud kleiti kellegi proua kannab. Selleks oleks tarvis, et tavapäraste paradiislike harfihelide ja rauge teadustajahääle asemel võtaksid saabuvate paaride tutvustamise üle tõsised poliitikaajakirjanikud. Ning nimetaksid presidendi ette hõljuvaid isikuid nende õigete nimedega.
Ütleksid otse välja, et see inimene on praeguseks juba esimese astme kohtus süüdi mõistetud, aga tolle puhul uurimine alles käib. See härra on küll süütõendite puudumise tõttu vabaks lastud, kuid need ja need kahtlused on endiselt üleval. Too teine härra on aga sellel, sellel ja sellel kuupäeval avalikult valetanud. See kahvatu näoga tüüp on jätnud Eesti poliitikasse kustumatu jälje niisuguse tembuga. Too teine, punase näoga tegelane pole aga üldse mitte midagi kasulikku teinud.
Kas pidupäeval sobib sääraseid asju rääkida? Aga miks mitte? Milleks lasta kokkukutsutuil niisama õilmitseda ja tikuvõileibu süüa? Jalutuskäik punasel vaibal on hea võimalus inimese nägu ja nimi tema tegudega kokku viia. Lõppude lõpuks on riigikogu valimiste näol tegemist omamoodi jüripäevaga, mil Eesti Vabariigi nimeline talu saab endale uued teenijatüdrukud ja sulased. Rahva teenrid – ka nii võib ju rahvasaadikuid nimetada.
Ja meie, peremehe esindajad ehk valijad, peame ometi teadma, kellel sulasekandidaatidest on viinaviga, kellel pikad näpud ja kes on lihtsalt laisk. Sellist pole ju mõtet palgata, olgugi et tema eidel on uhke kleit.
