Andrus Kivirähk: Toimik kinni, plekk jääb
Kui ikka vari on piisavalt suur ning oskuslikult paigaldatud, siis pole kerge sinna taha piiluda. Ja asjaosalised ise on kahtlemata õppinud mehed, kavalad ning kärmed, kes ajavad oma äri nii, et keegi kolmas nende susserdamist pealt ei näe. Seega on täiesti loomulik, et lõpuks jääb sõna sõna vastu ning midagi tõestada pole võimalik. Ka organiseeritud kuritegevust on keeruline vahele võtta, tihti on nii mõnigi kuulus mafiooso läinud trellide taha täiesti kolmandajärgulise süüasja tõttu, kuna tegelikke kuritegusid sooritatakse liiga osavalt.
Ümbrikute sees raha tassivaid poliitikuid päris ehtsateks kurjategijateks nimetada oleks muidugi ilmselge liialdus, aga organiseeritud on nad küll, ja mitte halvasti. Nii ei ole meil põhjust imestada, et asi läks nii, nagu läks. See pole mingi katastroof või õigusriigi kokkuvarisemine, nagu kuulutavad traagilisemad hääled. Lõppude lõpuks, ega siis asja mõte polnud justiitsministrit või mõnda teist meest trellide taha sokutada. Asi polnud verejanus.
Silver Meikar on väitnud, et tema jaoks oli kriminaalasja algatamine tegelikult üllatus. Tema tahtis lihtsalt rääkida erakondade rahastamisest nii, nagu see reaalselt käib, ja teavitada poliitikute salasahkerdamistest ka avalikkust. Ehkki avalikkus aimas muidugi juba ammu, millega on tegu. Aga suur tänu siiski avameelsuse eest.
Ja mina olen küll seda meelt, et oma eesmärgi Meikar saavutas. Selles mõttes mõjusid väga naeruväärselt, et mitte öelda piinlikult, juhtivate reformierakondlaste hõisked pärast seda, kui prokuratuur oli teatanud uurimise lõpetamisest. Prahvatas valla demagoogia ja küünilise praalimise tulevärk. Mõni mees oli nii rõõmus, et hüppas pükstest välja. Me oleme pääsenud! Valitud eitamistaktika kandis vilja! (Meenub kunagine Keskerakonna korraldatud seminar teemal „Kuidas käituda, kui sind kuulab üle kaitsepolitsei”. Usun, et küllap oli tollal ka mõni reformierakondlane salamahti publiku sekka pugenud, sest vanad enamlaste nipid Eesti riigi esindajate eksitamiseks olid neil hästi omandatud.) Tõendite ebapiisavust tõlgendati õigeksmõistmisena ja löödi rind kummi.
Lõpetuseks, näitena ühiskonna meeleolude absoluutsest mittetajumisest, tänati tervet Eesti rahvast toetuse ja usu eest, ehkki minu meelest uskus Kristen Michalit ainult Andrus Ansip. Tegelikult eesti rahvas, vastavalt oma temperamenditüübile, ju hoopis naeris süüpingist pääsenute ülevoolava õnne üle või siis kirus neid, aga võib-olla ka hoopis nuttis vaese Eesti riigi pärast, mida juhivad sellised molluskid.
Mõni päev hiljem „õigeksmõistetute” eufooria veidi vaibus ja ennast hakati esitlema märtritena. Küll meil ikka oli raske laimu ja ebaõiglust taluda, ohati. Ja nukralt pead vangutades lisati: raske on maha pesta seda muda, millega meid skandaali ajal üle valati, oi kui raske!
Ja jumala tõsi, nii see on! Seda muda pole tõesti enam võimalik maha pesta, see hetk on mööda lastud. Õigel ajal ei tehtud ju katsetki ennast mülkast välja upitada, vastupidi, poeti veelgi sügavamale, vingerdati ja luisati, aga meeleparanduse teele ei saa asuda pattu kahetsemata, selles edasi väherdes. Noh, mis seal ikka, ega pole vajagi. Eesti poliitikas tegutseb juba piisavalt rokase lipsuga isandaid, nüüd me lihtsalt teame, et veel paar meest kuuluvad määritute sekka. Selge pilt. Peame valimistel meeles.
Üldiselt ongi ju nii, et ega keegi teine ei saa sind lolliks teha peale sinu enda.
