Andrus Kivirähk: Tseremoonia sünd
Tartus korraldatakse järjekordne öölaulupidu, kus rahva ette astuvad meie armastatuimad artistid ning bändid. Teadagi miks: eks ikka ajalooliste, 1988. aasta suvel Tallinna lauluväljakul toimunud öölaulupidude mälestuseks. Elame taas neid kauneid hetki üheskoos läbi! Võtame kätest kinni ja oleme jälle koos!
Huvitav on jälgida, kuidas täiesti spontaansest, mitte millestki tekkinud sündmusest, millest ka ise sai osa võetud, kujuneb aastatega hoolsalt kavandatud ametlik tseremoonia.
Üksikasjalikult koostatud plaani alusel üritatakse taaselustada kunagisi emotsioone, minna otsekui ajas tagasi. See katse sarnaneb mingis mõttes pulma-aastapäeva tähistamisega. Peigmees ja pruut otsivad kapist üles oma vanad pidurõivad, pööningult tuuakse alla mumifitseerunud pruudipärg ning kokku kutsutud külaliste ees üritatakse teha nägu, nagu oleks kõik nii nagu enne. Nagu siis, kui armastus tabas kui välk ja tunded keesid üle pea. Püütakse välja näha võimalikult nooruslike, ülemeelikute ja armunutena, ehkki tegelikult valutab selg, jupsib eesnääre ning kell kümme õhtul tuleb uni peale.
Uues „Karikakramängu” kogumikus on Andres ja Katrin Maimik oma filmis „Hõbepulm” kenasti näidanud sedasorti ettevõtmise tragikoomilisust. Kunagist kirge pole võimalik taastoota nagu kringleid pagariahjus, et mätsi ainult tainas kokku ning tuleb. Võib ju kisendada „Kibe!” ning taaslavastada pruudiröövi, aga aeg on edasi läinud ja tegelikult on kõigil asjaosalistel ka endil oma ponnistuste pärast natuke piinlik. Maailmas on hetki, mis ei kordu, või kui neid üritatakse taas esile kutsuda, siis korduvad nad paroodia või kitši vormis. Nagu näiteks lõpmatul hulgal tiražeeritud Raffaeli inglikesed või van Gogh’ päevalilled. Ilusad on nad ju küll ja on inimlik soovida neid näha veel ja veel ning mitte ainult muuseumis, vaid ka omaenda elutoas, aga kui nad jõuavad juba meie aluspesule ning supitaldrikutele, siis muutuvad nad klassikast müraks.
Mis ei tähenda muidugi seda, nagu tunduksid nad meile nüüd lausa inetud! Ei, seda mitte. Ja ka hõbepulm on kiiduväärne põhjus vanade sõpradega kohtumiseks ja viina võtmiseks. Ning on väga tore, kui inimesed mõnel sumedal suveõhtul kusagile väljakule kogunevad, et üheskoos vanu, igihaljaid laule jorutada. Ka Õllesummer on ju iga-aastane üritus.
Rutiinil on omad võlud. Ja koopia on suurepärane võimalus tutvuda kuulsa maaliga, ilma et peaks külastama maailma teises otsas asuvat kunstimuuseumi. Tõepoolest, tänu trükitööstusele võib Rembrandt jõuda nüüd iga köögi seinale! Ja ka öölaulupidudel saame me käia juba regulaarselt, vähemalt iga viie aasta tagant. Miks mitte, head asja tahaks ju veel ja veel!
Sellest, mis 1988. aastal oli erakordne, lummav ja mässuline, kujuneb aegamööda riiklik püha koos vastava kombestikuga. Ja võib-olla koguni oma kantselei ning palgalise ametnikkonnaga? Nagu maiparaad, mis alguses oli ju mõeldud tööliste trotsliku meeleavaldusena, mida võimud sageli nuutidega laiali ajasid, ning millest Nõukogude võimu ajal sai tüütu kroonupüha koos kohustusliku rongkäiguga. Suur töörahva pidupäev, millelt puudumiseks tuli hankida arstitõend.
Ei tahaks küll, et Eesti Vabariigis muutuks kohustuslikuks iga viie aasta tagant öösiti Alo Mattiiseni viit isamaalist laulu laulda.
