Anne Reemann homses laupäevalehes LP: olen saanud rohkem, kui oskasin eales unistada

Hiljuti Eesti parima naisnäitleja tiitli pälvinud Tallinna Linnateatri raudvara Anne Reemann igatseb taga aegu, kus näitlejaamet oli palju enamat kui töö - see oli elustiil, täis võrratut suhtlemist ja unustamatuid pidusid.

Anne Reemann (52) pole andnud elu jooksul just liiga tihti intervjuusid ja Reemanni-Nüganeni kodusesse residentsi Pelgulinna vaiksel kõrvaltänaval pole enne LP küllatulekut astunud ühegi ajakirjaniku jalg. Meie kõnnime Anne järel läbi kogu teisel korrusel ja taevasse kõrguval ärklikorrusel asuva hubase elamise. Kiikame välja katuseaknast, kust Anne näitab üle naabri krundi asuva sõbranna, Linnateatri peagrimeerija Anu Konze kodu katust. Ütleme tere oma toas teki all raamatut lugevale Vanalinna hariduskolleegiumi 4. klassi õpilasele Sonjale (11). Mürame aiast tuppa tulnud viieaastase labradori Joosepiga, kes on oma ülisõbralikkuses ja mänguhimus pisut pöörane. Uurime Anne lemmikkohas – õmblustoas – tema pooleli olevaid õmblustöid. Vaatame pilte seintel ja kummutipealsel, millest igaühe juurde käib vahva lugu. Joome musta Inglise teed, räägime teatrist, perest, elust ja abielust. Avameelsemalt, kui kunagi varem.
Alljärgnevalt katkend intervjuust, mis ilmub juba homme laupäevalehes LP:

Sellist aega Eesti teatris vist enam ei tule, nagu vanasti, kus istuti koos Mati Undi korteris ja suitsetati tulise vestluse käigus köök siniseks?
Mulle see väga meeldis! Ma ei arva, et peab palju suitsetama ja jooma, aga sellises koosolemises oli väga suur võlu! Olen õnneks kõik need kohad läbi käinud, nii Mati Undi korteris, Kuku klubis kui ka teatri baarides, igal pool. Noorena ei kujutanud ma ette, et lähen pärast proovi või etendust koju, see ei tulnud kõne allagi! Läksime alati kõik koos kusagile ja palju sai nalja, omavaheline läbikäimine oli palju vabam. Joomine oli muidugi üle mõistuse, rääkimata suitsetamisest. Suitsu tehti absoluutselt igal pool. Kujutad ette olukorda, kus proovisaalis pani terve kamp suitsud ette, mingit suitsupausi kui sellist ei olnud. Grimmi tehti üliväikeses grimmitoas, kus vahetasime ka riideid ja nii grimeerijatel kui ka näitlejatel olid suitsud suus. Praegu tundub see uskumatu! Olen loomult kergeusklik, mind on jube lihtne ära rääkida ja minuga manipuleerida. Kui öeldakse: joo see pudel viina ära, siis oleme kõik su sõbrad, siis ma joon ka. Peaasi, et oleks tore ja kõik oleksid sõbrad! Siis võib öö läbi ringi hullata. (Naerab.)

Kas selline aktiivne seltsielu muutus koduseks koos laste sünniga?
Ega seltsielu laste pärast elamata ei jäänud. Sest õhtul kell kümme, kui etendus lõppes, lapsed juba magasid vanaema või hoidja valve all. Vahel olid omapäi ka. Ükskord küll juhtus nii, et ühel ööl, kui olime veel linna peal pidutsemas, helistasin koju, et olukorda kontrollida. Ja Saara ja Netti vastasid - nad olid siis veel päris väikesed: me läksime just vanni! Siis küll kangestusin, mis asja, öösel vanni?! Seda oli minu jaoks natuke palju. Ja korra on olnud, et kui öösel koju tulime, oli Netti üleval ja nuttis. Vaat see oli õudne. Aga muidu nad magasid alati sügavalt. Mulle väga meeldis teatri seltsielu, kus alati otsustasime spontaanselt: lähme sinna ja teeme seda!

Millest mõtleb Eesti parim naisnäitleja, miks peab ta oma 25 aastat kestnud abielu raskeks koormaks, milliste põhimõtete järgi on kasvatanud oma kolme tütart ja mida arvab põlvkondade vahelisest erinevusest teatris, saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!